Särts
päikesepaistelisel hommikul
istusime teadmatuses bussi
mõnel kõrvaklapid kõrvas
mängimas mõnd mainstream’i mussi
Sõit algas mööda tuttavlikku teed
vähekäidavasse kohta
juhtmed, liinid – elekter sees –
Harku alajaam see paik on.
Saime teada kõrgest pingest,
mida seni olime tunda saand vaid koolis,
kuid see tekib juhtmetes elektrist,
mis inimesest olematuse vooliks.
Nägime ka trafosid
suuremaid ja väiksemaid
ning imepäraseid akusid.
mõni nautis ainult päikse paid….
Keila-Joale viis me tee,
et saaksime kuuleks, tunneks, näeks
hüdroelektrit tootva vee
võimsust, mida kutsuks lausa üleloomulikuks väeks.
Räägiti meil taasutvenergiast,
arutati lahti selle head ja vead,
looduslikkuse sünergiast,
kuidas seda hoidma peab.
Lõpp-punktiks me teel
oli Paldiski tuuline paekallas
tuule-energiast rääkisime veel
ja saime vastuseid küsimustele selles vallas.
Viimaks pankranniku äärel me
nautisime varasuvist ilma
ning enne linnasõidu teed
sai merel puhata veel silma.
Kertu Johanna Jõeste
© 2024, 132b