131c

Oktoober, 2015

Mõtlesin, et peaks ülestähendama asjaolu, kuidas meie omal ajal koolis käisime. Tunniplaani sai alati teada õhtul enne perioodi algust, kasutusel oli e-kool, mida pea keegi väga ei kasutanud, arvestuste nädal jaotati kaheks, kaks päeva arvestusi toimusid enne vaheaega ja kolm päeva pärast, mis ühtlasi tähendas, et vaheajaga unustasid kõik õpitu ning pühapäeval hakkasid mõtlema, et tegelikult ei saa olla võimalik, et arvestuste nädal jätkub ja lootsid parimale. Põhiliseks õppimisviisiks oli “TUIM TUUP” ehk maksimaalsed tulemused kümne minutiga (vahetunni pikkus). Iga aasta toimus ka suusapäev, mis talvede puudumiste tõttu asendati orienteerumisega. Spordipäev korraldati tihti kooliaasta alguses, et kõigil oleks võimalikult keeruline meeskonnamängudeks tiime organiseerida. Kehalises kasvatuses mängisime jalgpalli või tegime NATO testi. Vahetundides olid õpilased jaotunud ringidesse, et võimalikult vähe üksteisega kokku puutuda. Tomi tunnis tundsid alalõpmata esimese asjana tobihaisu, vene keeles tuupisid, kirjanduses lootsid, et sind ei küsita, inglise keeles lootsid mängida, keemias filmi vaadata, ajaloos või ühiskonnas diskuteerida mingil jabural teemal ja nii terve tunni mööda saata, kehalises kasvatuses nautisid Meelise irooniat.

Ãœtleme nii, et olid ajad… (tegelt jah gümna pole veel läbi, aga juba praegu, vaheaja viimasel päeval annab meenutada)

Ja no Mardi müts oli üle kõige

X.10.2015

Esiteks tuleks alustada sellest, et süüdimatu Margus lõhkus ära terve Ahuna klassi. Kuna Genal ja ta sellil olid käed täis teise korruse pirnide süütamise või üleüldise noisy tekitamisega, siis tuli asuda klassi mehaanikul, Ranil, jälle probleeme lahendada. Egas ma mudu poleks üldse viitsinudki jännata, kui Ahuntšik suure suu ja lärmiga poleks manitsenud, et teised poisid varasemalt on selle küll suutnud korda teha. Tagantjärele ütleme nii, et see oli paras peedist pesumasinale trumli tegemine, aga välk, pauk, räige noise ja imed sündisid.
Vabandan Rasmuse või kelle iganes ees, kes tol ajal ettekannet tegi.
Kui tahad koolis käia, pead kooli ise ehitama

Ei ega tegelt pole esimene kord, kui mingit lagunend saasta koolis näeb.

Ran

15.12.2015
Kuna oli jälle hirmus mõttetu päev, siis jaotati kehalise tund kaheks. Tüdrukutel oli võimalus minna orienteeruma, ent poisid mängisid uhinal vutti. See jättis aga Rani kentsakasse olukorda. Võimalusi oli mitmeid, ütelda Songele, et eile oli jõllle pidu ja täna ei jõua liigutada, ta oleks mõistnud. Minna üle stata Maurusesse, ent seda oleks tegevusetult seisev Meelis kindlasti märganud. Vast oli kõige arukam minna orienteeruma kuid sellega oli üks nõks. Seda kõike pidi tegema adekvaatselt ja lisaks sellele luges Thea orienteerumise sihtpunktid ette nii kiiresti, et isegi Greetelil oli veidike probleeme meelde jätmisega (aga talle jäi ikkagi pähe). Na jah, tagantjärele nüüd mõtlen, et pagan, marsruut oli ikka pikk ja Songe raudselt poleks mind Mauruses näind, a mis säl ikka, tegelt oli lahe ka!

Käisime draamateatris vaatamas etendust “Vennas”. Seal istus üks mees paadi peal ja luges kirju, mis tulid Ameerikast. Näidendis oli nende kahe ema ka. Vahva tükk oli.

Ütleme nii, et palju on toimunud. Juba on toimunud kaks aktust, oleme saanud laita, oleme saanud kiita, oleme kasvatanud verinoored kümnendikud karkideks Tallinna Reaalkooli õpilasteks, oleme viimases klassis. Mõnele tähendab see seda, et on aeg siiralt ja sügavalt oma tulevikule mõelda, mõnele mõningast vabadust, mõnele lõppu, mõnele algust. Ühesõnaga, pikk jutt, sitt jutt. Mamps, ma lõpetan vasti (võibolla) gümnaasiumi, paneme täiega!
Aint mingi paarsada päeva veel…

Ajaveebi toimetajaskond soovib kõikidele seltsilistele jaksu ja jõudu sellel rännakul!

Jörpa ei muretseks

Kooliaasta alguses oli mäil üks kord nädalas inglise keele tund, kus õppisime George’i valvsa käe all kõne kirjutama. Mart va suli, endine tikikas, pani kõigile pika puuga ära, sulatades nii lennukaaslaste kui õpetajate südamed oma sulni jutuga…

video siin: http://toru.ee/view/f53c0d4ad763

päikest

14.02.2015

Klassi kaks aktivisti Ran ja Breth on käima lükanud õpilasfirma, mis tegeleb lasterataste müügiga ja kõige sellega seonduvaga. Neeger Mardi isa toetusel sai ka osaletud üleriigilisel õpilasfirmade laadal, kus noorte tegevuse vastu tundis enim huvi Tšiili suursaadik ja mingid türklased, kes antud laadal olid pakkumas oma kohaliku koolitoidu solgipange jääkidest tehtud maiustusi. Sõnaga, klientidele pakkusid meie mehed pesuehtsaid küüslauguleibu ja kiisu komme. Midagi müüdud ei saadud, aga vähemalt rahvusvaheline tähelepanu.

Prääga lääb poestel hästi, käivad sõitmas ja naudivad ülemere Saaremaa tuulikute mahedat hõngu.

Kõik ju teavad, et neljapäeval kirjutame taas kirjandit. Eks pangem vaim valmis.

siin on väike meenutus 9.klassi lõpust enne üht kirjandit, mõnel mehel oli junn jahe

Mida pekki!??Kas tõesti on nii?

Viimastel kuudel on õpilane Mart äratanud reporterite silmis kahtlust oma poliitiliste vaadetega. Nimelt kannab ta tihti üht ja sedasama mustrilist kampsunit, mis ilmselgelt vihjab liikmelisusele Eestimaa Roheliste erakonnas! Isegi sokki kannab va suli mustrilisi-lillelisi…

Kas Mardist on tõepoolest saanud järjekordne “kampsun”? Kas nn “tuulikupartei” polegi surnud? On ta pelgalt lootusetu viimane mohikaanlane, või hoopiski saatuslik muutust põhjustav liblikalöök eesti ühiskonna?

Vaid tema, Mart Veerus, suudab oma osavate sõnavõttude ja aruka poliit-majandusliku mõtteviisiga teha parlamendis revolutsioon ning muuta Eestimaa ükskord roheliseks!

Ühel sumedal kevadööl kohtus delegatsiooni vanemmehhaanik Otto von Alt der Roff eesti kuulsaima solisti ja kitarristi Jüri Homenjaga. Koos sai Tartu äärelinna kõrtsis tehtud vägijook või kaks ning lepitud kokku, et järgmise aasta 100 päeva ballil esineb 131. lennu ees Jürka isiklikult.

Eks me näe, mis tulevik toob!