Omal ajal…
Oktoober, 2015
Mõtlesin, et peaks ülestähendama asjaolu, kuidas meie omal ajal koolis käisime. Tunniplaani sai alati teada õhtul enne perioodi algust, kasutusel oli e-kool, mida pea keegi väga ei kasutanud, arvestuste nädal jaotati kaheks, kaks päeva arvestusi toimusid enne vaheaega ja kolm päeva pärast, mis ühtlasi tähendas, et vaheajaga unustasid kõik õpitu ning pühapäeval hakkasid mõtlema, et tegelikult ei saa olla võimalik, et arvestuste nädal jätkub ja lootsid parimale. Põhiliseks õppimisviisiks oli “TUIM TUUP” ehk maksimaalsed tulemused kümne minutiga (vahetunni pikkus). Iga aasta toimus ka suusapäev, mis talvede puudumiste tõttu asendati orienteerumisega. Spordipäev korraldati tihti kooliaasta alguses, et kõigil oleks võimalikult keeruline meeskonnamängudeks tiime organiseerida. Kehalises kasvatuses mängisime jalgpalli või tegime NATO testi. Vahetundides olid õpilased jaotunud ringidesse, et võimalikult vähe üksteisega kokku puutuda. Tomi tunnis tundsid alalõpmata esimese asjana tobihaisu, vene keeles tuupisid, kirjanduses lootsid, et sind ei küsita, inglise keeles lootsid mängida, keemias filmi vaadata, ajaloos või ühiskonnas diskuteerida mingil jabural teemal ja nii terve tunni mööda saata, kehalises kasvatuses nautisid Meelise irooniat.
Ütleme nii, et olid ajad… (tegelt jah gümna pole veel läbi, aga juba praegu, vaheaja viimasel päeval annab meenutada)
Ja no Mardi müts oli üle kõige
© 2024, 131c