130c

Üht õiget reaalikat ja majandusklassi õpilast on alati iseloomustanud aktiivne pealehakkamine, sihikindlus ning soov võtta vastu uusi väljakutseid. Selline mõtteviis oli ajendiks ka kuuele 130C klassi õpilasele, et panna oma oskused ja teadmised proovile ning teha kaasa Junior Achievement Eesti poolt loodud õpilasfirma programmis.

ÕF Santsu lugu:

Õpilasfirma programmis osalemiseks ja firma loomiseks tuli välja mõelda üksainumas toode või teenus, mis oleks elluviimist väärt ning mille realiseerimiseks kõik firma liikmed oleksid valmis oma vaba aega panustama. Oli ilmselge, et kõrgete sihtidega reaalikad – Jörgen, Kaarel, Urmas ja Kätlin – ei hakanud juba olemasolevaid ideid kordama, vaid soovisid luua midagi innovatiiset, mis antud hetkel ühiskonnas veel puudus. Nii sündiski pikkade ajurünnakute tulemusel idee luua töövahenduskeskkond, mis võimaldaks noortel leida erinevaid juhutöid ning kergelt lisaraha teenida. Firma tegutsemisperioodi jooksul osutus kindlasti üheks aeganõudvamaks tööülesandeks just veebikeskkonna sants.ee programmeerimine ning haldamine, kuid palju energiat, julgust ning paksu nahka nõudis kahtlemata ka järjepidev reklaami- ja turundustöö: tuli suhelda erinevate ettevõtete ja meediaväljaannetega ning tutvustada loodud teenust erinevatel õpilasfirmade laatadel üle Eesti. Igas uues olukorras ning erinevatel üritustel andis tiim endast maksimumi, et saavutada oma kõrged eesmärgid ning hoida Reaalkooli nime esiplaanil ka õpilasfirmade programmis. Laatadelt kogutud eripreemiad ja nimekad auhinnad andsid kindlasti juurde palju motivatsiooni ja enesekindlust, et pühendunult edasi tegutseda ja riiklikus lõppvoorus auhinnaline 3. koht saavutada. Paratamatult tuli tegevusperioodi jooksul ette ka ootamatusi ja väiksemaid erimeelsusi, kuid need käivad üldjuhul iga toimiva protsessiga kaasas ning Santsu ühtehoidvat ja usaldusväärset tiimi need murda ei suutnud. Kahtlemata oli õpilasfirma programmis osalemine unustamatu kogemus, seega igaüks, kellel on soovi ja tahet oma unistuste elluviimiseks, peaks sellest erakordsest võimalusest kinni haarama, sest iga Sants on võimalus!

ÕF M3 lugu:

Jube lahe on, kui seltskond istub maha ja keegi nende seast ütleb, et oh, mõtle kui hea oleks, kui selline asi siin maailmas olemas oleks. Ükskõik, kas siis räägitakse millestki suurest, mis maailma muudaks või lihtsalt tootest, mis antud olukorras mingi teatud probleemi lahendaks. Nii läks ka meil, Mariliis ja Mihkel olid arutanud, et küll on toredad need ajajuhtimiskoolitused ja sealt saadud teadmised. Oleks vaid koht, kus neid teadmisi kogu aeg võtta oleks, ilma, et uuesti koolitusele peaks minema. Kutsuti kampa Marleen, kes on suur organiseerija ja ajaplaneerija ning kolmekesi istuti maha. Arutasime pikalt ja laialt, kuidas teha inimestele kättesaadavamaks nipid, mis aitaksid neil enda aega paremini planeerima ning olla päevast päeva produktiivsemad. Nii loodi õpilasfirma M3 ajajuhtimine, mis hakkas tootma ajaplaneerimist toetavaid märkmikke. Esialgu oli vastukaja suhteliselt negatiivne, sest inimesed ei mõistnud asja rohkem süübida ning sõna ‘märkmik’ tekitas teatuid eelarvamusi. Kuid ei möödunud palju aega, kui sammusime ühe edukaima õpilasfirma teed, tehes õpilasfirmale ebaloomulikult suuri tehinguid ning koostööleppeid selliste suurte nimedega nagu YFU, Kino Sõprus, GAMM jne. Lisaks on erakordne see, et igal õpilasfirmalaadal, kus me osalesime pälvisime ‘Parima toote auhinna’ Olime uhked oma loodud toote ja saavutuste üle, kuid mis meil aastast kõige rohkem meelde jäi oli saadud kogemus. Saime kõik palju rohkem enesekindlust, et sisse marssida Eesti tippettevõtete ustest ja pakkuda koostöövõimalusi. Saime palju rohkem enesekindlust, et päevast päeva sadu ettevõtteid läbi helistada ja müügijuhtidega pikalt asjade üle arutleda. Saadud kogemust ei saa mitte millegagi võrrelda, sest see oli tõesti elu muutev. Vot, mis võib juhtuda ühest väiksest ideest, mis tuleb siis, kui Kompressoris pannkooke süüa.. Igaüks meist sai tohutult palju enesekindlust ning leidis endas üles sisemise ettevõtja, lisaks saime väga palju tähtsaid kontake, kellega oleme siiani suhtluses ja kes meil omakorda aitavad tulevikku paremat teed sillutada

.

– Kätlin & Marleen

…saades ülekaalukad 40% häältest. Milline naine!

Reaal on tuntud oma sportlaste ning spordivallas väga heade tulemuste poolest. Mõned aastad tagasi algatas Kert Pütsepp, tolleaegne REKi president, uue traditsiooni – klassidevahelised spordivõistlused, mille võitjat premeeritakse auhinnaga. Kui 10-ndas klassis saime alles esimest korda kokku ning üksteise spordialaste võimete piire veel ei tundnud, siis 11 klass oli meie jaoks väga edukas. Võitsime gümnaasiumiosas parima spordiklassi tiitli, mida premeeriti lisaks rändkarikale ka 130-eurose auhinnarahaga. Võit oli napp, kuid see-eest magus: ütlemata hea tunde tekitas väga võrdseks vastaseks kujunenud 12-ndike edestamine. Meie suurim triumf kujunes saalihokist, mille ülekaalukalt võitsime. Edukalt osalesime ka võrkpallis, kus tüdrukud said 11A järel teise koha ning ka poisid mängisid finaalides. Ãœlejäänud alades olime aga piisavalt tugevad, et esikoht üldedetabelis kindlustada!

130C on ilmselgelt parim spordiklass!

-Lisanna

Reaal on pikkade traditsioonidega kool. Kui astud Reaalkooli gümnaasiumisse, on võimalik kolme aasta jooksul omandada ka kõik kolm tõelist reaalikat iseloomustavat tunnust. 1. septembril paneb klassijuhataja vastselt Reaali gümnasisti staatusesse jõudnud noorele pähe mütsi, millele on peale tikitud kuldne 12-nurk. Järgmine sündmus leiab aset 11. klassis – toimub sõrmustepidu. Mis saaks veel toredam olla, kui lõpuks ometi midagi, mis ühendab sind kõikide teiste Reaali vilistlaste ja 12-ndikega?

Et kõikidel on erinev sõrme ümbermõõt, siis käis Piret Otsa meie sõrmi mõõtmas juba septembri esimesel nädalal. Traditsiooniline pidu toimus aga alles 18. oktoobril ning hoopis Gustav Adolfi Gümnaasiumis.

See, et meie pidulik sõrmusetseremoonia GAGis toimus, oli pisut ebatraditsiooniline, aga me ei näinud selles enda jaoks probleemi. Mederi saal sobis tegelikult oma olemuselt ning valgustuselt selleks pidulikuks sündmuseks suurepäraselt. Sõrmused tõi iga klassi esindav poiss pühalikult rapiiriga ruumi ning siis tuli need valada šampust täis karikasse. Loomulikult valas Emil (?!) sõrmused kogemata karikast mööda ning sai veidi mööda maad roomata ja sõrmuseid otsida. Seejärel ütlesid kõik ühe soovi, mida nad järgnevateks kooliaastateks või koguni terveks eluks üksteisele kaasa tahtsid anda. Kui kõik soovid soovitud said ning karikas šampusest tühi oli, jõudiski kätte aeg klassijuhatajatel ükshaaval graveeritud sõrmuseid laiali jaotada. Tseremoonia lõppedes olid kõik meie lennukaaslased täieõiguslikud sõrmuse omanikud.

-Lisanna

30. september oli päev, mil me põlesime kooli sisse. Ahuna luges meile parajasti ette katkendit “Lingvistilisest metsast” (teemaks oli kärbes ning miks Oksaneni “Puhastuses” see niivõrd ebakõlaline oli), kui helises kurjakuulutav pikk plärisev koolikell, mis teatas meie kõigi peatsest tulesurmast. Vaevalt oli Muusa raadiosse evakuatsioonist teatanud, kui sisse astus Veiko, kes lukustas meid klassi ning teatas, et seekord ei ole antud meile luba (või õnne?) evakueeruda ning oma kallist nahka päästa, vaid peame ootama kannatlikult klassis, enda lõksujäämisest teada andma ning ootama, kuni meile antakse luba meie kõrbenud ihuliikmed järgmisesse tundi suunata. Minutid möödusid, kõigepealt kümme, siis kakskümmend. Lõpuks kõlas raadios kauaoodatud teade “12C klass, te võite julgelt sammuda matemaatika tundi!” Kupitsale olid meie põhjendused loomulikult kui hane selga vesi. Kuid mis sa teed, kui kõrgemalt tuleb käsk oma ihu ja hing Reaalile loovutada!

 

 

aru ma ei saa, kust kõik need ilusad inimesed meie klassi on tulnud!

kronoloogiaga läks natukene pahasti