130c

Septembri alguses oli Eestil suur au võõrustada Ameerika Ühendriikide presidenti, Barack Obamat, kes teatavasti viibis Tallinnas vaid loetud tunnid. Selle lühikese aja jooksul kohtus Obama Eesti, Läti ja Leedu presidentidega ning teiste Eesti kõrgete riigiametnikega. Lisaks pidas Ameerika Ühendriikide president pooletunnise kõne ka Nordea kontserdimajas, kuhu olid teiste seas kutsutud ka kolmkümmend Tallinna Reaalkooli abiturienti.

Nii me siis seadsime 3. septembri pärastlõunal ootusärevuses sammud koolist üle tee asuva kontserdimaja poole. Meil polnudki vaja kaugele minna – järjekorra lõpp ulatus Solarise keskuse peaukseni ning liikus edasi väga vaevaliselt. Pika seismise kestel polnud muud teha, kui vaadata enda ümber edasi-tagasi liikuvaid ametikohust täitvaid politseinikke, keda oli Solarise ümbrusesse kogunenud arvukalt. Üritus oli muidugi turvatud ka õhust, meie peade kohal tiirutas lakkamatult patrulliv helikopter.

Enne kontserdimajja sisse pääsemist pidime läbima ka kontrolli, mis kujutas endast läbi turvaväravate kõndimist ning oma koti sisu avamist. Istekohad saalis saime valida endale ise, tingimusel, et viibime teisel rõdul. Mõni üksik meie lennukaaslane oli juhuse tahtel eriti privilegeeritud seisuses, sest sai võimaluse istuda all põrandal, lavale uskumatult lähedal.

President Obama kõne jättis meile kõigile väga sügava mulje. Ta rääkis just nimelt sellest, mida usun, et iga eestlane ka kuulda soovis. Oma esinemisel rõhutas president, et Tallinna, Riia ja Vilniuse kaitsmine on NATOle sama oluline kui kaitsta Berliini, Pariisi ja Londonit. „Oleme siin Eesti, Läti ja Leedu jaoks! Kaotasite oma iseseisvuse kunagi, NATOga ei jää te sellest kunagi ilma,“ kõneles Obama, ja me olime väga liigutatud. Eriline heameel oli kuulata ka lühikokkuvõtet Eesti ajaloost, mulle jäi enim meelde aga inglise keeles lausutud Heinz Valgu ütlus: „Ükskord me võidame niikuinii!“. Seda, nagu ka mitmeid teisi kaalukaid lauseid, toetas kohe ka publiku tormiline aplaus.

Saalist lahkudes oli tunne võimas – olime olnud tunnistajateks ajaloolisele sündmusele. Maailma üks mõjukamaid mehi kõneles siin Tallinnas, meie silme all ning tundis muret meie ühiskonna ja riigi tuleviku pärast! Ma usun, et see esinemine tõstis lisaks reaalikatele ka teiste eestlaste kindlustunnet ja rahvuslikku ühtekuuluvust.

-Laura

Õpetajate päev- see üks päev aastas, kui abituriendid võtavad üle õpetajate töökohustused ja saavad tunda, mida õpetajaks olemise töö endast kujutab. Juhtumisi langes õpetajate päev sel aastal pühapäevale, mis ju teadupärast pole tööpäev ning seega sai üritus peetud hoopis reedel, 3.oktoobril.

Oli reede hommik, tavalisest pisut pingelisem – pea täis mõtted, et jõuaks ikka õigeks ajaks tundi ning et saaksime ikka ettevalmistatud tunniga hakkama. Õnneks sujus kooli jõudmine ladusalt ja järsku seisimegi klassi ees, 25 rõõmsat aga pisut umbusklikku nägu vastu vaatamas (ootamas ülesannet), Tallinna Reaalkooli 2.A klass. Meie ülesanne (loe: Kristeli ja Raheli) oli anda väikestele muusika tundi. Tunni tegemiseks oli väikeste tegelik õpetaja andnud üsna vabad käed ning seetõttu üritasime tunni läbiviimisel olla loomingulised – küsisime esmalt laste lemmiklaule ning kui need teada saime, siis panimegi selle muusika käima ja lasime neil joonistada, mis aga sel hetkel pähe kargas. Sellega võis lugeda tunni ka sisustatuks. Küll aga ei lõppenud sellega veel kogu päev ehk siis nüüd tuli väiksed saata suurde majja sööma ja ise kiirelt tundi joosta. Päev lõppes väikese südamliku kontserdiga õpetajatele.

Võib öelda, et selline traditsioon on miski, mida ei tohiks kunagi katkestada ja mille pidamine on puhas rõõm. Ma ei oska küll rääkida nende eest, kes olid suures majas õpetajateks (ma arvan, et nad nõustuksid minuga), kuid see emotsioon, mis tuli nendelt väikestelt rõõmsatelt inimestelt  oli kirjeldamatult armas.

-Rahel

Traditsiooniliselt toimub Reaalkoolis iga aasta septembri kolmandal nädalal rebaste nädal ning sel õppeaastal oli meie lennu kord olla kõikvõimsate jumalate rollis. Nädala põhiülesandeks oli nagu ikka uute ja vanade gümnasistide ühtsustunde kasvatamine ning selleks korraldati kõikvõimalikke üritusi, erinevaid mänge, kokkusaamisi ja muud meelelahutuslikku.

Rebased jaotati kümnesse filmiteemalisse gruppi nii, et koolis võis näha Disney ja Jaapani animatsioonide multikategelasi, DC ja Marveli superkangelasi, Spartalasi, Katnisse,  kalamehi, teadmata kadunuid, Rakett 69 teadlasi, Harry Pottereid ning Star Warsi olendeid. Koolipäevad algasid kell 7.30 kui koguneti aulasse, et meie klassi põhitantsijate Marleeni ja Johanna eestvedamisel tantsu õppida. Tulemusena on meil ette näidata oskuslikud tantsuliigutused ning muljetavaldav video reedel Viru keskuses toimunud flashmobist. https://www.youtube.com/watch?v=R0vvuuFciO8&feature=youtu.be

Vahetundidel toimusid seltskonnamängud, mis päädisid kolmapäevase rebaste olümpiaga kooli staadionil. Aladeks olid muuhulgas näiteks prügikotijooks, õun ämbris, pime õnn ja käruralli.

Reede õhtul kogunesid jumalad ja rebased kooli, kus jagati esmalt kätte auhinnad silma paistnud rebastele ning heideti foto-ja videomaterjali toel pilk möödunud nädale. Samal ajal transformeerus tavapärane aula maagiliseks ja salapäraseks pühakojaks, kuhu põlvitasid maha rebased ning kust tõusid täieõiguslikud Tallinna Reaalkooli gümnasistid.

Rebaste nädalat võib pidada gümnaasiumi kõige lõbusamaks ning meelelahutuslikumaks osaks, mis on kahjuks ka kõige kiiresti mööduvam. Küll aga on selle jooksul loodud sõprussuhted  ja mälestused ühtse ja üksmeelse gümnaasiumi alustalaks, mis teebki Reaalist justkui ühe suure koolipere.

-Kristiina

Kui ma nüüd päris aus olen, siis 1. septembril 2014 oli mul esimest korda kahju, et meie Reaalis veedetud aeg, millest on meenutada nii ületatud raskusi kui ka meeleolukaid sündmusi, hakkab läbi saama. Ega tegelikult ju polegi õppimiste ja muude tegevuste kõrvalt olnud aega selle üle kurbust tunda. Nüüd, abiturientidena 1. septembril staadionile minnes jõudis see nukker tunne ja teadmine lõpuks ka meie hinge. Lõpuks ometi saime kaheteistkümnendikena seista kõige viimaste klassisiltide juures, mis nagu alati ringikujuliselt maha seatud olid, lõpuks jõudis kätte ka meie kord lahkuda staadionilt esimestena nukitsamehe laulu saatel, lõpuks ometi olime meie need, kes viisid esimese klassi juntsud suure koolimajaga tutvuma. Lõpuks oligi see kauaoodatud viimane esimene kätte jõudnud!

Ilmselt kõige liigutavam sel päeval oli nende armsate väikeste koolilastega mööda maja ringi jalutada. Nad olid nii õhinas oma esimesest koolipäevast ning neil oli tohutult palju küsimusi (Mis see ruum siin on? Kas sina oled ka siin klassis õppinud? Kus on õpetajate tuba? Kus su lemmikõpetaja klass on? jnejnejne..). Sel hetkel tekkis äkki arusaamine, et ma oskan ju kõikidele küsimustele vastata ja tunnen oma teadmiste jagamisest rõõmu! Olen ma siis tõesti nii pika tee Reaalis läbi käinud ja jõudnud lõpuks nii lähedale lõpule?!

Pärast väikestele realistidele koolimaja tutvustavat ringkäiku läksime kõik koos 1. klassi aktusele (meie jaoks juba teine aktus 1. septembril), mille lõppedes ka meie viimane ning pisikeste mälestusväärne esimene september Reaalis läbi sai.

 (Krissu esimene september 2003)

-Lisanna

Kui küsida abituuriumi õpilaselt, mis tal kõige esimesena seostub 11. klassiga, võib väga tõenäoliselt vastuseks saada just selle kurjakuulutava sõna – uurimistöö. Tegemist on mahukaima tööga gümaasiumis, mis nõuab enim just aega, millest on ühel reaalikal tavaliselt kõige suurem puudus. Aega, et mõelda, otsida, kirjutada, juhendaja märkustele vastu vaielda, kuid siiski lõpuks tekst uuesti ümber kirjutada, õigesti viidata, vormistada, leheküljenumbreid lehe alla tekitada, ennast Moodle juhendiga kursis hoida, jne. Sellel nimekirjal vist ei tulekski lõppu, kui enne lausele punkti ei pane.
Tegelikult algas pikk uurimistöö koostamise protsess juba 10. klassi lõpus, kui pidime otsustama töö teema ja juhendaja. Algas tormijooks juhendajatele, sest ka nende juhendatavate kohad olid ju piiratud. Kellel läks sobiva juhendaja nõusse rääkimine ja teema otsustamine kiiresti, oli juba võitnud juurde aega, et kokku leppida töö struktuuri ja käsitletavate punktide osas. Õnneks lõpetas esimene kooliaasta ka kolmeks kuuks mured uurimistöö osas, saime hinge tõmbamiseks pausi.
Mõned tublid üheteistkümnendikud alustasid aga juba suve lõpus taas mõtete kogumisega uurimuse osas. Kes külastas raamatukogusid, mõni uuris hoopis internetist oma teema kohta. Sügisel pandi aga meid kõiki taas fakti ette – tuli jätkata kevadel alustatud tööga, sealjuures pidada kinni tähtaegadest ja osaleda kollokviumidel. Nendel mitmetunnistel koosviibimistel ei antud kergelt armu, vaid pommitati meid kõikvõimalike küsimustega: kellele ja miks seda tööd vaja on, mis on hüpotees, kuidas seda tõestama hakkad.. Iga õpilane sai klassi ees viibitud minutite eest juba ka punkte, mis kokkuvõttes kajastusid ka töö lõpptulemuses.
Tagasi vaadates kogu uurimuse protsessile tundus kõige raskem siiski töö praktilise osa koostamine. Valdav osa meie lennukaaslastest koostas probleemi uurimiseks küsitluse, mida hakkas just veebruaris ja märtsis kümnete kaupa laekuma iga gümnasisti meilile. Andmed kogutud, tuli hakata neid analüüsima: koostasime tabeleid, diagramme ja kõikvõimalikke huvitavaid graafikuid, mis aitaksid lugejal mõista uurimuse sisu. Ja juhendajad polnud ka selles osas leebemad, vastupidi! Vahel oli vaja ühe lõigu sõnastust parandada kolm või lausa neli korda, kuid kui sellest ikka ei piisanud, siis oli ainsaks abiks „delete“ klahv.
Üks kõige ilusamatest hetkedest üheteistkümnendas klassis oli vaieldamatult see hetk, kui ka uurimistöö viimane etapp – kaitsmine – oli seljatatud. Sel hetkel meenusid need öösel arvuti taga veedetud tunnid ning meeletu töö ja vaev, mis sellega kaasas käis. Ühtäkki oli nii kerge olla, sest pidev pinge muutus järsku olematuks ja suvevaheaeg käegakatsutavaks! Olime tõesti tublid, ja ma loodan, et abituuriumi lõpus saame viimaks öelda, et see kadalipp on läbitud kogu 130.c klassil!

Laura

11. klassi lõpus käisime reisil Hiiumaal. Üritus algas 3. juunil väljumisega kell 8:00 Georg Otsa tänavalt tšarterbussiga suunal Rohuküla sadam. Seal olles võtsime oma asjad bussilt ja kõndisime parvlaevale Regula, mis viis meid Eesti suuruselt teisele saarele. Hiiumaale jõudes sõitsime otse Sõru sadamasse. Terve senise teekonna ajal saatis meid hall ja vihmane, kuid enam-vähem soe ilm. Õnneks õhtu poole olukord paranes, päike hakkas paistma ja puhkus kadakate vahel mere ääres sai alata. Paljud mängisid koos Toomasega võrkpalli improviseeritud väljakul ning ülejäänud nautisid värsket õhku ja vaikust. Kui juba Hiiumaal olime, siis tutvustasin soovijatele ka oma teisi pereliikmeid – lehmi! Miniekskursioonile laiule sõitsime 11nekesi kastiautoga, kus võtsid meid vastu 37 herefordi veist. Peale kontaktide jagamist ja selfiede tegemist viis meie turnee tagasi Sõru sadamasse, kust läksime parvlaev Estonia päästelaevaga edasi hülgeid vaatama. Muhe pooletunnine loksumine viis meid Raudrahuni, millel ja mille läheduses olid uudishimulikud hülged, kes rõõmsalt meid ka tervitama tulid. Peale meresõitu oli vaba aeg hea seltskonna ja grilliga.

Järgneval hommikul, neljandal juunil, suundusime huvisõidule nimega  „Tour d’ Hiiumaa“. Selle käigus külastasime Kõpu tuletorni,  mis on Läänemere ja Baltimaade vanim ning väidetavalt maailmas vanuselt teine tuletorn, mille tipus on tuli pidevalt põlenud. Peale seda sõitsime bussiga mööda kruusateid Hiiumaa keskpunkti, kus sõime RMK puhkemaja grillkatuse all lõunat. Kui kõhud täis, sõitsime edasi Kärdla suunal, enne mida külastasime Ristimäge, kus kõik valmistasid ja jätsid sinna kohustuslikud ristid. Peale seda sõitsime saare ainukesse linna, kus veetsime viimased tunnid paradiisisaarel. Kui ring sai Hiiumaale tehtud,  võtsime suuna Heltermaa sadamale, kus pidime ütlema head aega meie muhedale bussijuhile ja nägemist Hiiumaale. Tallinna Reaalkooli ette jõudsime kella poole üheksast ja kõik jõudsid loodetavasti koju enne Aktuaalse kaamera algust.

-Kaarel

Reaalkoolis on traditsiooniks kujunenud teha varakevadel gümnaasiumiklassidega üks meeleolukas väljasõit Eesti teatrisse. Esimesena saime 10. klassis osa Endla teatri uhiuuest lavastusest „Boyband“, milles tegi teiste seas kaasa ka Koit Toome. Algselt oli meil muidugi planeeritud vaadata romantilist komöödiat „Uhkus ja eelarvamus“, kuid näitlejate haigestumise tõttu asendatigi see 1990. aastate hittidest pakatava poistebändi etendusega. Usun, et saime kõik unustamatu elamuse, sest keegi meist polnud varem näinud Koitu näitlejarollis, veelgi enam, teda esitamas keerulisi koreograafianumbreid.
Üheteistkümnendas klassis käisime kogu Reaali gümnaasiumiperega aga hoopis Tartus, vaatamas Vanemuise etendust „Fanny ja Alexander“. Enne veel, kui Vanemuise Väiksesse majja jõudsime, käisime klassiga Tartu ülikooli kunstimuuseumi avastamas ja tutvusime nii mõnegi jaoks tulevikus olulise ülikoolihoone ajalooga. Nägime pööningul asuvat ajaloolist kartserit, kus omal ajal istusid üliõpilased, kes olid rikkunud avalikku korda ja ülikoolis kehtinud käitumisreegleid. Me võime aga kergendatult ohata ja rahuliku südamega Tartu Ülikooli astuda, sest tänapäeval ei rakendata enam nii äärmuslikke meetmeid.
Kui kell hakkas seitsmele lähemale liikuma, jõudsid Vanemuise Väiksesse majja juba ka esimesed reaalikad. Varsti täitis meie koolipere suure osa nii põrandal kui ka rõdul olevatest kohtadest, saalis kustusid lambid ning inimesed jäid haudvaikseks – etendus võiski alata! See Ingmar Bergmani filmil põhinev neljatunnine lavateos ei andnud siiski põhjust hetkekski igavust tunda, sest pinge kestis tõesti algushetkest lõpunoodini. Kõik tegelaskujud suutsid väga värvikalt publikule edasi anda vahetut emotsiooni, luues lavale muinasjutulise, kohati isegi õudusttekitava õhkkonna. Etenduse üldpildi süngust tasakaalustas edukalt vabameelse Gustav Adolfi rollis olnud Ott Sepp, kes ei häbenenud isegi laval püksteta olla.
Meil on gümnaasiumi jooksul olnud tõesti väga erilised ja elamusterohked teatrikülastused. Oleme näinud eesti näitlejate poolt väga meisterlikke etteasteid, mis on pakkunud nii lõbusaid hetki kui ka traagikat. Mõne kuu pärast ootab meid ees gümnaasiumi viimane ühine reis teatrisse, millest kujuneb kindlasti üks sama mälestusväärne päev kui on olnud eelmised!

-Laura

30.05-01.06 toimus 130.lennu riigikaitse laager, mis oli paljudel ka üheks peamiseks põhjuseks kursuse valimisel. Kui eelnevatel aastatel on laager tehtud vaid ühele koolile korraga, siis meil oli osalejate arvuks umbes 250 õpilast seitsmest erinevast Tallinna koolist. Peale reaalikate oli esindatud ka GAG, 21.KK, Sikupilli Gümnaasium, Kesklinna Vene Gümnaasium, Lasnamäe Mehhaanikakool ja Kuristiku Gümnaasium. Enim oli osalejaid meie koolist (81 õpilast, kelleast 21 neiud).

REEDE 30.05

Laagri esimeseks tegevuseks sai varustuse jagamine. Kui olime loobunud meie rutiinsest igapäevaelust ning kõigil olid kotid pakitud, kogunesime kooli kõrvale, et veel viimaseid õpetussõnu riigikaitseõpetajalt saada. Kui need õpetussõnad käes, siis tuli jalutada rivis läbi kesklinna, kus meid ootasid kastiautod, mis meid Vahipataljoni transportisid.

Vahipataljon oli laagri esimene peatuspaik, kus me saime kogeda elu ajateenijana. Rühmad moodustati seitsme kooli peale segamini, millel oli ka teatav alaeesmärk-tagada lõimumine erinevate rahvuste ja koolide vahel. Veel enne, kui meid kasarmutesse suunati , toimus riviõppus, mille käigus õppisime oma rühmaülemat kuulama ja tema käske täitma.

Kasarmutesse paigutati poisid ja tüdrukud erinevatele korrustele. Kui kõigil oli voodikoht olemas, viidi esimesed rühmad ülesrivistatuna sööma, teistele õpetati samal ajal voodite tegemist ajateenijale kohaselt.

Kella 21.00 pidime me kõik olema kogunenud koridori ainsa televiisori juurde, et vaadata Aktuaalset Kaamerat, mis jäi õhtu viimaseks tegevuseks enne 22.00, kui saabus öörahu.

LAUPÄEV 31.05

Kell 6 oli äratus. Kümne minuti pärast pidime olema juba riides ning liikuma kasarmu ette, kus toimus ühine hommikuvõimlemine. Pärast sõime, koristasime toad ning kell 8 toimus meie hommikune ülevaatus, mille järel pandi varustus ja õpilased masinatele, et liikuda Vahipataljonist Keila metsa välilaagrisse. Kohale jõudes jagati taas laiali meie varustus, igale rühmale anti putukatõrjevahendid ja olenevalt rühma suurusest üks või kaks telki, mille panime ülema juhendamisel püsti. Kogu selle tegevuse järel oli kätte jõudnud lõuna ning igale osalejale anti NATO toidupakk. Kuna ühtset toitlustamist ei toimunud, pidi igaüks NATO paki ning kateloki abil lõuna valmistama.

Pealelõunaseks tegevuseks oli orienteerumine, mille käigus tuli panna proovile rühma ühtsus ja koostöövõime. Leidus nii neid, kes jooksid terve raja läbi kui ka neid, kelle eesmärgiks oli rada lihtsalt läbida. Seda ka juhul, kui tuli rühmakaalsast ühtlase liikumise säilitamiseks seljas kanda.

Õhtusöögiks jagati rühmadele laiali kastid toidumoonaga, milles leidus tomatit, kurki, saia, õunu, vorste, kohupiima, hapukoort, küpsiseid, leiba, muna jne. Sellest pidi valmima õhtusöök kogu rühmale ning üks portsjon nii soolasest kui ka magustoidust kõigile laagri ülematele hindamiseks. Nagu arvata oli, siis magustoiduks oli kas küpsisetordi taoline nikerdis või lõkkes tehtud ahjuõun.

Õhtu jooksul tuli jagada ära ka valvekorrad, et terve öö toimuks telgis pidev kütmine. Enne öörahu rivistati meid üles, et tutvustada häiret. Kui olime siis lõpuks telki jõudnud ja valmis magama minema, toimusidki kolm häiret. Häirete vahepalaks korraldasid rühmaülemad võistluse stiilis mängud vendadest rühmaülematele, kes olid kaksikud. Lisaks oma telgile, tuli ühel/kahel inimesel teha öö jooksul laagrivalve tiir.

PÜHAPÄEV 01.06

Viimase päeva hommik saabus rühmaülema äratusega kell 6, millele järgnes söök ning 7.30-12.00 oli planeeritud saidikoolitus. Lõunasöögi ajaks oli valdav enamus oma ilusate näokeste asemele saanud rohelise-pruuni-musta kirjud kamomaalingud.

Värskelt lõunasöögist saadud energiat rakendasime laagri kokkupanekul ning territooriumi koristamisel, misjärel pandi kogu varustus taas autodele ja edasi viidi meid Jüriöö pargis toimuvale lõpprivistusele.

Sinna  tuli isiklikult kohale ka Kaitseväe juhataja, kindralmajor Riho Terras, kes laagriülema kõne järel iga laagrist osavõtnud õpilasel kätt surus ning märgi andis. Et ootamatult soe riietus ning kevadiselt soojad temperatuurid hakkasid rivistusele mõjuma, tuli teha ootamatult 10 minutine paus. Seejärel toimus laagriliste ühispildistamine ning kel oli soovi, siis need pildistasid ka koolide kaupa või ka oma rühmaga.

Lõpetuseks jaotati meid koolide kaupa masinate kastidesse, kuhu tuli kaasa võtta ka oma varustus. See tähendas aga enamikele, et jalad on kottide all kinni ning teine hulk inimesi istusid kottide otsas, pea vastu kastilage. Kooli jõudes tagastasime kogu saadud varustuse ning saime veel viimased nõuanded meie riigikaitseõpetajatelt (Tooming ja Kruus).

-Hedvig

28. mail käis meie vahva klass koos paralleelklassiga Vargamäel Tammsaare muuseumis, rabamatkal ning vaatamas etendust “Vanad ja noored”. Olime juba väga varakult Vargamäel kohal, sest meil oli seal palju teha ja näha. Pooltele õpilastele algas ekskursioon rabamatkaga ning teistele algas ekskursioonipäev Tammsaare kodumuuseumis.

Rabamatk oli väga mõnus ning värskendav pärast pikka bussisõitu. Rabamatka lõpp-punktiks oli Järva-Madise kirik, kus meil oli aega oma muljeid jagada klassikaaslaste ja õpetajatega kuni bussijuht meile järgi tuli. Kuna ilmaga meil sel päeval absoluutselt ei vedanud, siis ootamine oli jube külm ning 10 minutit tundus väga pikk ooteaeg. Kui buss lõpuks saabus, viidi meid tagasi kohta, kust meie rabamatk algas ning külastasime seal hubast Tammsaare kodumuuseumi, kus oli eriti suurt tähelepanu pööratud meie kohustusliku kirjanduse raamatule “Tõde ja õigus”. Saime palju teada Tammsaare elust ning muidugi ka täpsemalt raamatu “Tõde ja õigus” tagapõhjast ja sellest, kuidas see raamat Tammsaare eluga seotud oli. Hästi on meelde jäänud ka Tammsaare vahakuju, mis tundus väga tõetruu. Kui rabamatk oli läbitud ning muuseum külastatud, tegime väikese lõunasöögi. Pakuti vana head kotletti ja kartulit ning lisaks võis juurde võtta ka kohvi.

Pärast maitsvat lõunasööki suundusime vaatama etendust “Vanad ja noored”. Etendus rääkis meile tänapäevalgi tuntud probleemist ehk vanema ja noorema põlvkonna kokkupõrkest ning omavahelistest probleemidest. Etendus pakkus kohati head huumorit, kuid ülejäänud ajal oli see kuidagi traagiline ja kurb lugu ühest tavalisest taluperest. Etendus kajastas raskeid hetki leinaperioodidel ning näitas ka igapäevaseid probleeme perekonnaliikmete vahel. Kuna ruumis oli suhteliselt külm, siis sai sealt tõepärase nägemuse taluelust ja rasketest hetkedest.

Peale etendust oli meie klassil siiski rõõmus olemine, sest suvi oli tulekul ning uurimistöö tehtud. Suundusime bussidega tagasi linna ning valmistusime algavaks riigikaitselaagriks.

-Harjak

Selle aasta jaanuaris käisime koos Markuse ja õpetaja Kersti Veskimetsaga Singapuris Rahvusvahelisel Teadusseminaril. Euroopast oli sinna kutsutud kahe kooli esindajad: Tallinna Reaalkool ja Lyćee Janson de Sailly School (Prantsusmaa).

Seminari peateemaks oli “Science for Humanity in the 21st Century“ ning eesmärgiks noorte inspireerimine ning koostööle innustamine teaduse vallas. Noored jagati väiksematesse gruppidesse, igal grupil oli ka oma alateema. Kõik õpilased eri riikidest olid nii targad, et tekkis tahtmine koos oma enesehinnanguga maa alla vajuda. Lolle küsimusi ei julgenud küsima hakatagi. Õnneks olid nad ka inimestena väga toredad ning vaatamata kultuurilistele erinevustele oli grupp väga tore ja sai palju koos naerdud. Viimasel päeval kirjutasime grupisiseselt kõigile pühendustega kaardid, mis tõid igale liikmele pisara silma.

Kahel päeval toimus kohtumine Nobeli laureaatidega, kus nendelt oli võimalik küsimusi küsida ning nende karjääri rohkem kohta teada saada. Käisime molekulaarbioloogia instituudis, kus meie grupp sai eraldi loengu veel Dr Lisa Ng-lt, kes on ametilt viroloog. Ta nägi välja üpris noor (nagu kõik asiaadid), kuskil kahekümnendates, kuid oli oma elu jooksul juba tohutult palju huvitavat ära teinud.

Igal õhtul toimus Cultural hour, mille käigus iga grupp tutvustas oma riiki kas esitluse, tantsu või muu etteastega. Mina ja Markus eelistasime traditsioonilist powerpointi ning keeldusime naistekandmist demonstreenimast. Eelviimasel päeval oli sellele lisaks veel Cultural exhibition ehk iga riik pani oma leti püsti. Meie jagasime ära kilode viisi kalevi komme ja šokolaadi, musta leiba ja demonstreerisime rahvariideid.

Viimasel õhtul toimus pidulik 8-käiguline õhtusöök, mis koosnes traditsioonilistest roogadest ning toimus viie tärni hotellis. Ei saa just vinguda kvaliteedi üle 😉

Linna nägime kahjuks väga vähe selle reisi jooksul. Põhiline osa reisist kulus koolide promomisele ning linnaekskursioon oli pigem nagu orienteerumisvõistlus. Viimasel päeval läksime õp. Veskimetsa ja Markusega siiski uuesti China Towni ja Botaanikaaeda. See oli ainuke võimalus selle reisi jooksul rahulikult tutvuda mõne vaatamisväärsusega.

Randoomseid fakte:

*Sõit Singapuri toimus kahekorruselise lennukiga.

*Õues on Singapuris väga palav, aga siseruumides on konditsioneer nii jahe, et haigeks jäämine on käkitegu => kogu reisi vältel oli mul kas hääl täiesti ära või rääkisin nagu mees.

*Kõik meievanused nägid väga noored välja. Mind peeti välimuselt keemiaõpetajaks.

*Söök oli omapärane, kas väga vürtsikas või täiesti maitsetu. Terve grupp vaatas alati põnevusega minu ilmet, kui ma midagi uut proovisin ning vägisi veeti mind eri putkadesse ja osteti mulle head paremat:

Näited nende „tänavajookidest“: sour plum (maitses nagu soolane ploomimahl) ja bubble tea (roheline tee+piim+jää).

*Söödi lusika ja kahvliga, kui mina kasutasin nuga, siis tehti hirmunud nägu pähe.

*Nende lemmik silmavärv on hall.

*Nätsu närimine on Singapuris keelatud, erandiks on arsti poolt välja kirjutatud närimiskumm.

*Kogu reisi vältel magasin öösiti keskmiselt 3,5 tundi.

*Kõik kannavad sporditosse, igal pool, kogu aeg. Kontsadega käimine võtab neil veel kõvasti harjutamist.

*Sealsed laborid olid tipptasemel ning seda ka koolides. Kangro keemiaklassiga ei võrdleks…

PS!

Lennukis veedetav aeg oli kokku 30 tundi ja 15 minutit

Lennujaamas tuli parajaks teha kokku 9 tundi ja 55 minutit

-Gerli