Aegna
Sest kõrgemalt poolt tuli käsk kiiresti-kiiresti kribada Aegnal käigust. Kuna sellest on möödunud täpselt nädal, tuleks see asi vist siiski ette võtta. Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada sellest, et meie algne plaan oli Aegnale minna hoopistükkis eelmise aasta kevadel. Mingil põhjusel see aga ei õnnestunud ning seetõttu seadsime enda sammud sinnapoole hoopistükkis 5. septembril. Sadamasse viis meid tellitud liinibuss. Aegnale sõidetakse tavaliselt väikese Juku nime kandva laevaga, mis mahutab 49 inimest ning sõidab umbes tunni. Kuna meid aga oli ei rohkem ega vähem kui 113, oleks selline liikumisviis olnud üsnagi pikk ning piinarikas, mistõttu läksime hoopis kiirkaatritega. Neid oli kokku kolm, igaüks mahutas 14 inimest ning sõit ise kestis vähem kui kümme minutit. Ajavõit – meeletu, finantsiline sääst – pole õrna aimugi, elamus – ülimalt lahe. Sõita täiskiirusel, juuksed tuules lehvimas (või õigemini laperdamas), kergelt hüpeldes merel paadis, mille nimi on 007. Mida paremat elult tahta? Eriti pärast seda, kui olid saanud endale veepudeli ning kotikese võileiva ja saiakesega.
Saarele jõudes tuletati meile taaskord meelde, et oleme tulnud siia tõsist tööd tegema. Nimelt oli meid jaotatud enne kaheteistkümnesse erinevasse rühma, stiilis Linnavolikogu, MTÜ Hõbekilu, MTÜ Elus Loodus, Eesti Kaitsevägi ja nii edasi. Põhiline arutlusküsimus seisnes selles,  kas ehitada Kalamaja ja Aegna saare vahele sild või mitte. Meile anti kätte mapid ja GPS-id ning järgmised paar tundi kulusid mööda saart ringi kõndimisele ning erinevate punktide otsimisele.
Käis pidev arutelu teemal, kas kõndida mööda teed või minna läbi võsa. Ühe sellise dilemma tagajärjel sattusime väga kõverate puudega metsa. Seal olid suured männid, mis kasvasid mingi kõrguseni täiesti normaalselt ja sirgelt, kuid siis hakkasid kõikvõimalikes suundades hargnema ja väänlema.
Peale selle nägime veel randa, kollaseid maju, maha langenud puude alla moodustunud koopaid, sääski, vanu sõjaaegseid moodustusi, kivikülvi, paari ühikut prügi, ämblikuvõrke ja kärbseseent. Ning veel ühte kahest kohalikust, kes sõitis mööda saart golfiautoga ringi.
Jaan kaes kivikülvi
Kaunis kärbseseen…
…mille Anton ümber lükkas
Kohalik ühistransport
Ronimine
Kaks ühikut prügi
Mingi monstrum
Metsloomad
Viimast punkti märkides selgus, et kõikvõimas geograafiajumal oli selle koordinaatidega natuke metsa pannud, mistõttu lõppsihtkoht asus kuskil keset suvalist ristmikku. Selle tulemusena suundus kaks kolmandikku kogu sajapealisest seltskonnast lihtsalt randa ning tegi enda olemise mõnusaks päikese käes peesitades ja järelejäänud võileibu süües. Algatati ka suuremat sorti käbisõda, vigastatuid ning langenuid ei olnud. Mingil hetkel mõistsime, et tõenäoliselt see pole siiski koht, kuhu kogunema pidime, mistõttu hakkasime kogu selle hiiglasliku grupiga lihtsalt kuhugi liikuma. Õnneks ilmnes, et suund on õige ning üsna pea jõudsime õigesse kohta välja, kus enne sööma minekut tuli veel aja peale laduda puslet ning vastata Aegna saart puudutavatele küsimustele.
Mõni sügavam mõte
Kehakinnituseks pakuti meile keelt kõrvetav supp. Tuleb nentida, et see polnud ainus asi, mis kohutavalt kuum oli. Tolleks hetkeks oli õhutemperatuur tõusnud kõvasti üle kahekümne kraadi ning hommikul kaasa võetud jopid ja mõnel isegi kindad osutusid täiesti ülearusteks. Mõni kasutas oma kehatemperatuuri alandamiseks veidike järsemaid võtteid ning käis nautimas septembrikuist karget merevett.
Pärast seda tuli hakata asjalikuks ja määrata enda grupi seisukoht silla ehitamise suhtes. Arvamus tuli illustreerida plakatiga ning seda kõike tuli esitada enam kui sajapealise kuulajaskonna ees. Tõele au andes tuleb tunnistada, et olime kõik üsnagi väsinud, mistõttu antud protsess kujunes ehk veidike lõbusamaks ning vähem asjalikuks kui õpetajasond oli lootnud. Sellest hoolimata võib esitlustega üldjoontes rahule jääda, kuna igal rühmal siiski oli oma arvamus, mida ka selgelt väljendati ning põhjendati võrdlemisi veenvate argumentidega. Lõpptulemuseks oli see, et silla ehitamisest loobuti ülekaaluka häälteenamusega.
Tohutu innukus
Pärast seda korjati asjad kokku, sõideti tagasi Viimsisse, mängiti natuke kohaliku koeraga, kaeti kõrvalasuva hoone suurt hoovi ning sõideti bussiga taas koju. Kuigi nii mõnelegi lõppes päev sinikate, katkiste pükste ja sügelevate sääsepunnidega, tuleb nentida, et uskumatult mõnus on saada ära pidevast liiklusmürast ning autode katkematust voolust. Või kui päris aus olla, olime me siiski kogu aja kesklinna pargis, arvestades asjaolu, et Aegna just seda ongi.
Meie õppepäeva aitasid teostada Aegna Loodusmaja, Addenda OÃœ – Kohaliku ja Regionaalarengu Partnerid MTÜ ja KIK. Aitäh!
12.09.2013