130b

Koolitundides läbi vintsutatutena jõuame ühel päikeselisel talvepäeval klassiga valitsuse ukse lävele.  Turvaväravatest mööda ja otsekohe pressisaali tüütutele küsimustele vastama. Ruum on tühi. Kas jõudsime liiga vara? Ei, liiga hilja. Konverents lõppes paar tundi tagasi. Nüüd istusid valitsuse asemel safiirsinisel taustal meie klassi näitsikud. Üks samm korraga võtame Eestis võimu üle, kõigepealt riigikogu, siis pressisaal, hiljem peaministri kabinet… Revolutsiooni juhtis Riigikogu majanduskomisjoni esimees Arto Aas, ustavaks kaaslaseks seekord ajalooõpetaja Tiia Luuk.

Igas saalis, kus peatusime, proovisime valitsuse mööbli pehmusetaset. Väga pehme. Istudes erinevate seintevärvidega ruumides, kuulasime põnevil, kuidas saame oma tervist hävitada. Läbipõlemiseks pole muud vaja kui 3-4 aasta pikkust töötamisaega valitsuses. Osa USA elanikkonnast, need, kes töötasid Bushi valitsemisajal vähemalt aasta Valges Majas, on poolzombie’d. Kui palju neil veel eluaastaid järel on, see ei puutu enam meisse.

Eesti peaminister Taavi Rõivas on söögipausil. Ootame. Üritame mitte magama jääda, sohvad on väga mugavad. Meid võetakse vastu ja pool tundi veedame aega koos Eesti peaministriga. Toimub erakorraline Reaalkooli vilistlaste ja õpilaste kokkutulek. Peaministri kabinet on täiuslik, ainult Reaali Poisi kuju on puudu. Tugitooli peal on küünejäljed. Arvatavasti jättis need üks kahest kuulsast Stenbocki maja elanikust, Partsi kõuts. Kaheldav. Teine elanik oli väike armas kuldkala. Kui ta veel surnud pole, elab ta ikka veel õnnelikult, meenutades neid helgeid aegu Stenbocki majas. Peaministri laual on kahtlane purk huvitava odööriga. Põhjalikul uurimisel, mille kestvus on paar sekundit, järeldatakse, et tegemist on põlevkiviõliga.

Suundume Riigivanemate saali, kus kõik piidlevad laual asetsevat ahvatlevat lutsukommidest pilgeni täis kaussi. Hingame rõdul värsket õhku ja teeme selfie’sid, valgus on lummav. Võtnud istet istungite saalis, arutleme, kuidas on kõige parem Stenbocki maja ruumidest teha uued Reaalkooli klassid. Imetleme armsaid ümmargusi taimepalle, mis meie nägudesse naeratavad ja loovad õdusa tunde. Riigieelarve on tähtis, selles veendusime sel päeval täiesti. Mis meile meelde jäi? Tallinna Reaalkooli 12 b. klassi saab barbarissikommidega ära osta.

„Toompead rünnatakse! Ma kordan – Toompead rünnatakse!“ Tallinna Reaalkooli raskekahurvägi, koosseisus 12b. klass ja õpetaja Tiia Luuk, marsivad ühtlasel sammul vallutama meie kõrvalkünkal asuvat mannaroosat kindlust. Kohtume Remo Holsmeriga, temast saab meie liider. Oh ei, tänane lahing jääb ära, kõigepealt tuleb maad uurida.

Järgneme oma juhile nagu väikesed armetud inetud pardipojad uhke luige sabas. Kõike seda on palju, oh, meie peakestel on raskusi võtta vastu kogu seda informatsiooni peale väsitavat koolipäeva sinisel esmaspäeval. Hei-hei, Juhan Parts! Räsitud armee on virgunud sirgeks ja suundub Valgesse saali, kus klõpsame ka ühe meeldejääva foto. Tipphetkeks on riigikogu istungisaali läbiotsimine. Hõivame riigikogu liikmete kohad, julgemad astuvad kõnepulti. Ootame kõnet..täna seda ei tule. Järjekordne pettumus. See-eest on vägev tunda end seadusandliku võimu esindajana.

Külastame veel olulisi ruume ja kohtume potentsiaalsete liitlaste ja vaenlastega. Meie retk jõuab lõpule, kui peame olema kõik „võidukad rüütlid“ ja päästma printsessi Pika Hermanni torni tipust. Võhm on väljas, süda puperdab sees, kuid siiski jõuame imekombel karge tuule kätte. Tuul vehib raevukalt ja rohkem kui paar minutit ei suuda keegi püsida tipus, kuid ära tegime. Reaalkooli lipp seisab kõrgel.

Millal? 29. september

Mitmes? *arvutamine* Saja kolmekümne kolmas.

Kus? Kooli staadionil. Seekord vaid mõõdukalt porine.

Kes? Kogu kool, kitsamalt meie klass ja meie vilistlane (Rasmus Puur).

Mida tegid? Kõnet kuulasid, kohupiimakooki sõid ja mahlajooki jõid.

Peale seda? Enamik klassi luulepõimikut harjutama. Oli peavalu.

XOXO

Mina tänan.

3. september jääb Eesti ajalukku kui üks väga tähelepanuväärne päev, sest Eestit külastas USA president Obama. Tegemist oli ootamatu visiidiga, mis ilmestab praeguse aja sündmusi. Lisaks muudele tegevustele nagu pressikonverents, pidas Barack Obama ka kõne Nordea kontserdimajas. Sinna olid kutsutud teiste seas ka paljud abituriendid. Meie klassist käisid seal Märten, Kenneth, Klemet, Helen, Mädli, Karita, Annemai, Andu, Hanna ja Inna.

Pildi peal on osad kohalkäinutest A, B ja C klassist.

Üks väljanope tema kõnest:
“Dignity will win — because every human being is born equal, with free will and inalienable rights. And any regime or system of government that tries to deny these rights will ultimately fail and countries that uphold them will only grow stronger.”

“Justice will win – […] Democracy will win – […] And freedom will win – […]” (kõne inglise keeles)

Juuni alguses juhtus selline lugu, et käisime klassiga Naissaarel klassiekskursioonil. Teekond algas lennusadamast, kuhu oli tulnud ka paks uduloor meid enda alla matma. Laeval ruumi palju polnud ja kõigutas ka ikka üksjagu. Ilm saarel esimesel päeval väga ei halastanud, suvele ju meeldib pipardada, kuid teine päev võimaldas teha jalutuskäigu randa ning siis võis end isegi bikiinide/ujumispükste väele võtta, et mängida pallimänge, lendava taldrikuga, või kasta varbad vette. Rahulikuma hingega inimesed peesitasid liiva peal, et ära kasutada haruldane juhus, kui päike oma nägu näitab.

Fotojahi käigus lüpsti lehma ja nähti tulnukaid ja abielluti ja veel palju muudki. Kui tagasi tulime, oli täitsa kena ilm ning täitsa mõnus oli istuda laeva peal väljas.

130. lennu Vargamäe-reis sattus jahedale ja vihmasele päevale, aga eks alati saab minna hullemini. Kooli ees jaotasid kolme klassi inimesed end bussidesse ja kui kõik olid kohal, võis õppereis alata. Sõit algas kaheksa paiku hommikul. Kohapeal saime tutvuda kohaliku maastiku, Tammsaare sünnitalu ja muuseumiga. Pärast rabamatka ja tuuri kinnitasime keha ning seejärel siirdusime rehetarru Ugala teatri suvelavastust “Vanad ja noored” (dramatiseerijad: Tõnis Parksepp ja Vallo Kirs; lavastaja: Vallo Kirs; osades: Luule Komissarov, Peeter Jürgens, Klaudia Tiitsmaa, Adeele Sepp, Madis Mäeorg, Rait Õunapuu, Kristian Põldma) vaatama.
Jalgsimatk viis läbi metsa ja, üllatus-üllatus, läbi raba. Raja pikkus jäi 5 km kanti ning hanereas minnes läbisime selle küllaltki tempokalt. Ennast ümbritsevat väga palju ei näinud, sest pigem oli pilk jalgeesisel – selleks, et laudteelt maha ei astuks. Kuna laudtee asemel raja alguses ja lõpus oli naturaalne metsapinnas, võisid kehvemad vastavalt-ilmale-riietujad tunda, kuidas varvaste vahel niiskeks kiskus.

Allikas: tammsaare.albu.ee

Seejärel tutvustati talukrundil paiknevaid hooneid ning Tammsaare kunagisi eluruume. Küll võib ühel talumajapidamisel olla palju aitasid! See selleks. “Tõde ja õiguse” I osa küll ilmselt mitte väga värskelt meeles, tekkis seoseid raamatu ja Vargamäel nähtud-kuuldu vahel omajagu. Seda paljuski tänu toredale giidile, kes paistis teadvat armastatud kirjanikuga seonduvast kõike. Maja läheduses asus võllkiik, millega osad olevat terve tiiru ära teinud. Seda mina ei näinud, aga kiigutud sai küll.

Lõunasöögiks pakuti morssi ja leiba ja keedukartulit. Mingi liha asi oli ja mingi riivitud köögivili. Kaste kah. Aga magustoit – see lõunasöögi nael – see… see juba oli midagi, mis ikka maitsenäsasid narritas ja õrritas ja süljenäärmeid ergutas ja… rabarberikook oli, noh..!

Enne etenduse algust oli natukene vaba aega, kuni meid rehetarru lasti. Tuleb au anda näitlejatele, kes selle külmaga kas siis lihtsalt särgi väel või lausa paljajalu olid, kuid pidid sellest üle olema. Nagu pealkirjast aimata, oli näidendi sisuks vanade ja noorte inimeste vaheline eluhoiakute erinevus ning nendevahelised lahkhelid. Ühel põlvkonnal on raske mõista teist ja vahe nende vahel näib kui ületamatu kuristik. Vanadel olid oma riukad, kartuses vajuda unustusse, ning noortel soov olla oma elu peal. Need olid inimlikud tegelaskujud, kes pidid hakkama saama elu keerdkäikudega.

Allikas: Ugala teatri koduleht

Lõpetuseks veel mõned kaunid tsitaadid herr Tammsaarelt:

Noored tüdrukud armastavad ju nukke, koeri, kassegi, kui pole veel meest, keda armastada, ja kui naine jääb vanaks, nii et meeste armastust enam kuskilt võtta ei ole, siis hakkab ta jällegi koeri ja kasse armastama, sest et armastama peab. (“Elu ja armastus”, 1934)

Elu on liiga raske mäletseda ja seedida, sellepärast mäletsetakse raamatuid. Elu võib ainult elada. (“Ma armastasin sakslast”, 1935)

Inimest peab uskuma, inimest peab armastama.

Ühel veebruarikuu teisipäevasel hommikul võtsime koolipinkide asemel kohad sisse bussiistmetel, et otsejoones Eesti parimale mäele kimada. Õigel ajal me loomulikult ei startinud.

Kohale jõudes olid mäenõlvad lumised, nõnda nagu oodatud, ja udu sisse mattunud ning kui suusad või lumelaud alla said, oli lusti ja rõõmu laialt. Seda kuni kolmveerand viieni, mil buss esmalt suuna Tartu poole võttis, et pärast poepausi meid tagasi kooli ette viia.

Reis sujus hästi, väga jama ainult, et mäe pakutavaid mõnusid meil vaid üks päev lasti nautida.

Vilistlaspäeva aktusel , 25. jaanuaril, anti meie klassile üle 94. lennu B-klassi stipendium, mille pälvisime oma kevadise klassiürituse eest.

Enamasti ei panegi nagu tähele, kui keegi koolist pikalt puudub. Päevad lähevad mööda kiirelt ja üks hetk tullakse ikka tagasi. Üks, keda tihti koolipinki nühkimas näha pole, on Martin. Aga nüüd on ainulaadne võimalus saada tõestust, et ta päriselt ka midagi suurt ja olulist ja koolist kaugemale ulatuvat teeb. Siin üks suurepärane video (ülejäänut pole kohustuslik vaadata, aga Martini osa, mis algab umbes 3 minuti peal, on kindlasti) sellest, millega poiss tegeleb ja millega meid kõiki nii-nii uhkeks teeb.

VIDEO ON SIIN

Detsembrikuus 13 ja reede nägi jälle reaalikate jaoks suurt ja tähtsat spordisündmust (nagu ka 13. september, mis reedene päev oli). Sel korral siis korvpallishow. 130B tiim oli pääsenud finaali, nii et oli kätte jõudnud paras aeg hakata omadele kaasa elama. Nagu korralikele musterõpilastele kohane, hakkasime mingil määral omadele kaasa elama alles siis, kui finaalikoht käes oli.

Usk oma klassi võitu oli suur, mis sest, et vastaseks oli tiitlikaitsja 12.B, kes on teada-tuntud kossuklass (c‘mon, neil on isegi oma särgid). Nojah, vastukaaluks tegid meie klassi agarad neiud veel vahetult enne korvpallishow’d ka plakateid ja muud inspireerivat värki, suur kummardus neile! Siis Tallinna Ülikooli võimlas toimuski superfinaal, kõigil ilusti sinised sussikesed jalas. Meie klassi võistkonda kuulusid Martin, Alex, Kristjan Eric, Kenneth, Rudolf, Egert ja Annemai (ise kaks korda väiksem kui näiteks Suurorg, aga ega see ei sega).

Võiduskoori peab ka kuskilt üle kontrollima, enne ei julge kirja pannagi 🙁

AGA IGATAHES ME VÕITSIME!!

Pilt ka: