129c

Nii-nii, lõpuks siis see kaua oodatud blogipost. Eelmisest on seekord möödas juba ikka natukene liiga palju. Kogu meie blogipidajate juhkond (loe: mina) vabandab väga. Oleme vahepeal kätte saanud oma umbes sama kaua oodatud sõrmused, tähistanud muidugi kooli sünnipäeva ja saanud hakkama ka palju muuga.

Ühel kaua aega tagasi olnud esmaspäeval, 1. otkoobril tähistasime kõik meie Tallinna Reaalkooli nüüd juba 131. sünnipäeva. Ilm oli küll natukene kehva võitu, kuid me ei lasknud end sellest heidutada. Kuulasime ära direktor Polma kõne, vaatasime selja taha ning siis asusime meie asendamatute koogimeistrite poolt valmistatud maiustuste kallale.

 

Ãœhel peaaegu sama ammusel reedel, 19. oktoobril saime kõik lõpuks omale päris enda sõrmused, kus on peal meie nimi ja mustal taustal hõbedane sümboolne “R” täht. Lugesime kõik ette ka oma toostid, soovid ning siis asusime jällegi koogi kallale, maiasmokad nagu me oleme.

Täiesti tavalisel teisipäeval, 25. septembril külastas meid teadmata põhjustel üks väga huvitav tegelane. Ta kuulutas kõigile, et ta on paavst Kihkelictus XIV ning peale selle, et ta meile karjaõnne jagas, proovis ta meie klassi seas milderismi levitada. Kahjuks ilma suuremate saavutusteta.

Küllaltki hiljuti, 5. novembril  leiutasid meie auväärt klassikaaslased Markus Milder ja Kihkel Motli täiesti uue õppimistehnika. Kasutades seda tehnikat pidi õppitu lausa 34% kauem peas püsima. Ei oska siinkohal seda muidugi kinnitada, kuid nii nad mõlemad seda väitsid, soovitades tehnikat igaljuhul väga soojalt.

Oi-oi. Vahepeal on möödunud jälle terve igavik ja toimunud nii palju, et pole isegi jõudnud siia kirjutama. Nüüd leidsin lõpuks vaba aega ja katsun kõik kõige suurejoonelisemad sündmused, mida me vahepeal läbi oleme elanud, üles märkida.

Esiteks toimus 23. aprillil, Georg Lurichi sünniaastapäeval rammumeeste võistlus. Seal osales 14 gümnasisti kaheksast erinevast klassist, kelle seas oli ka meie oma rammumees Mikk-Markus Imala.

Täna ehk siis esmaspäeval, 9. aprillil oli meil jälle kehaline kasvatus. Poisid üritasid seekord oma luid igal võimalusel säästa. Seetõttu jäime ka ilma oluliste vigastusteta. Kooli tagasi jõudes tuli välja, et täna oli olnud tüdrukute kord.

Carmeli sõnul olid nad umbes 2 minutit jõudnud võrkpalli mängida, kui äkki käis tema vasaku käe sõrmest läbi raks. Peale arsti külastamist oli kindel, et ta vasak käsi tulebki panna kipsi.

Nüüd on poistel väike kartus järgmise esmaspäeva ees juba sees. Siis ju meie kord jälle.

Nonii, nonii. Lasti mind ka lõpuks pulti. Nii palju on toimunud vahepeal, katsun kõige tähtsamad sündmused nüüd siis kõigile kuuldavaks-nähtavaks teha. Siinkohal ei saa kindlasti ka mainimata jätta, et meie klassis käivad küll kõige ilusamad ja targemad õpilased.

Esmalt siis meie klassi ajudest.
30-31 märts toimus Tartus keemiaolümpiaadi lõppvoor. Seal osales meie klassist kolm vaprat ning neist kõik kindlustasid koha esiviisikus!

Karl Erik Lillo sai 3. koha
Mihkel Kotli sai 4. koha
Mikk-Markus Imala sai 5. koha. (sellele vaatamata oli teoorias väga tubli)

31. märts toimus meil täitsa enda koolis ka G5 koolide vaheline missivõistlus. Meie auväärne klassiõde Marie Anett Meier võitis selle võistluse pika puuga sellele vaatamata, et tal üks käsi suusareisist kipsis veel oli ehk siis teda võib nüüd kutsuda ka nimega Kesklinna Kaunitar 2012.

Meie kaunitar

Sel esmaspäeval ehk siis 2. aprillil toimus meil tänu mingile 1. aprilli naljale, mis väga välja ei tulnud, kehalises kasvatuses jalgpall lume sees. Aga sellest polnud sugugi hullu, poisid läksid ilmale vastu parima hea meelega. Kahjuks oli lume tõttu ikkagi kergelt libe ning härra Kotli ja härra Milder otsustasid kokku põrgata. Selle tulemus ei olnud muidugi kuigi hea. Milder on meil nüüd kipsjalg ja ei ole veel kooli jõudnud, kuid naised saunas rääkisid, et ta võib juba esmaspäeval karkudega kooli ilmuda.

Kartmatud