129b

UFO-d. Väga paljud inimesed väidavad, et nad on neid näinud. Kui natuke internetis ringi otsida leiab palju erinevaid ufode nägemise blogisid, kus iga nädal lisatakse uusi sissekandeid. Kui paljud neist on maavälise põritoluga on aga kaheldav.

UFO on ka sõna mida väga paljud kasutavad valesti. See on saanud tulnukate üldnimetuseks, kui tegelikult tähistab see teadmatut lendavat objekti. See väljend on ka sõjaväes kasutusel. Tulnukaid endaid on aga vähe nähtud. Enamjaolt on nähtakse UFO-sid. Kui aga ilmub välja midagi maavälise olemusega, tekkivad kohe vandenõuteooriad. Näiteks see alles hiljuti leitud Atacama humanoid. 10 cm pikkune inimsese loote moodi olemus. Hiljuti aga selgus, et sellel on inimese DNA ja ta elas 6 kuni 8 aastat. Kuigi kindlad ei saa kunagi olla, oli see olend arvatavsti mingi inimese mutatsioon.

Selle olendi ja muude tulnukatega seotud asjade kohta tuli alles välja film “Sirius”. Kui huvitab vaadake ära. Siin on ka veel mõned blogid, kus räägitakse igapäevastest ufode leidudest: http://www.realufos.net/, http://www.ufo-blogger.com/, http://badufos.blogspot.com/

Jüri Gramann

Kindlasti mäletate te paari nädala tagust uudist, kus teatati, et Meie Kullakallis Linnavalitsus ostab Saksamaalt 4 kasutatud trammi. Need haruldased isendid on toodetud 1980. aastatel Tšehhoslovakkias ning hakkavad linnas liiklema paari kuu pärast, kui remonttöödega ühele poole saadud on. Nimelt on vaja kohandada trammid siinsete, kõigile ilu kaanonitele vastavate rööbastega, mis on 67mm võrra laiemad, kui koonerdavate sakslaste omad. Samuti on vaja värskendada veidi värvi ning lisada viimase aja tehnika (ja sotsiaalpoliitika) tippsaavutused – validaatorid (endiselt joonib arvuti õigekirjakontroll selle geniaalse uudissõna alla, mis tõestab veelkord, et Tallinna linn on oma ajast kõvasti ees)

On igati tervitatav et linnavalitsus on huvitatud sääraste uunikumide rekonstrueerimisest. Seda enam, et kõnealused muuseumieksponaadi seisuse väärilised liiklusvahendid tuuakse otse tarbijani, ning nendega sõit on „omadele“ täiesti tasuta! Kes ütles et avalik võim ei toeta kultuuri!?

Siiski on nendel mitte-just-kõige-uuematel trammidel ka mõned puudused. Vana tramm on nagu vana naine – võid ta ju krohvikihiga kinni katta, kuid sisemuses tekib ikkagi võõrastav tunne – läige ei ole enam see mis varem ning ka materjalid tunduvad olevat rohkem kulunud ning nahksed detailid, (istmekatted) võivad olla välja veninud. Kunagi ideaalselt toiminud keredetailid on deformeerunud ja purunemisohtlikud. Samas on ka mõne pisikese rikke korral (eriti hommikuse tipptunni ajal) tööle ruttavate tallinlaste jaoks üks tibatilluke trammiummik unustamatuks kultuurisündmuseks, mis kuulub endise kultuuripealinna igakuiste sündmuste hulka ning ehk pakuvad „uued“ trammid seda lõõgastavat kogemust veelgi tihedamalt.

Üks eriti seksapiilne trammiummik – Foto: Tanel Meos

Igatahes sain linna restaureerimistuhinast lisaks tuhandetele teistele linnakodanikele indu ka mina – nimelt otsustasin oma vanaisa igivana jalgratta (proovige neid kolme sõna 10 korda hästi kiiresti hääldada ;)) korda teha ning pealinna suviste tänavaaukude vahele vigursõitu tegema minna. Kõnealune iludus on Nõukogude liidu äärealadel asuvas ausas vene tehases töökate (ja üldse mitte viinalembeste ;)) seltsimeeste poolt hoole ja armastusega kokku monteeritud ning seejärel Eestisse toodud, kus tema auväärses, igikestva vedrustusega sadulas on tuhandeid kilomeetreid läbitud. Peale minu käte vahelt läbi käimist saab ta loodetavasti tagasi ka oma esialgse (või veelgi ilusama) välisilme ning vahepeal kaduma läinud liikumisvõime.

Õnneks on jalgratta remont oluliselt odavam, kui nende trammide ümberehitus – vaja on ju vahetada vaid kummid, värvida üle raam, timmida kodaraid ja veel nipet-näpet pisitegevusi. Tõsi, avariioht võib olla pisut suurem, kui moodsa, 21. sajandi jalgratta puhul, kuid väike rattaparandus teeääres lisab kindlasti väikse päikesekiire igasse sombusesse Eestimaa suvepäeva.

Teisest küljest on aga vanal rattal uuematega võrreldes oluliselt vähem osasid, mis võivad katki minna. Lihtsuses peitub ilu – pole käike, pole probleemi. Lisaks kõigele nõuab vana ratas suuremat füüsilist pingutust, mis aitab lihased ilusti punni ajada ning teeb mu sääred seksikalt jämedaks nagu Tori hobusel 😉 Samal kiirusel rohkem trenni – mis on koos minu alatreenitud sõpradega rännates oluliseks boonuseks.

Siinkohal kutsun kõiki üles oma kuurinurgas vedelevaid (olete õnnelikud kui teil kuur on ning eriti õnnelikud, kui seal veel sellist väärtuslikku kraami leidub) vanu jalgrattaid (mida te seni võib-olla et vanarauaks olete pidanud) restruktureerima. Juhul, kui vajate seejuures abi, siis guugeldage stiilis „How to repair old bicycle“ või üldisemat laadi nõuannete jaoks lihtsalt „Kuidas teha sitast saia?“

Mul on äärmiselt kahju, et käesolevaga lõpulejõudev blogipostitus sedavõrd pikaks venis, kuid paraku ei ole võimalik meie hiiglaslike teeaukudega hiiglasliku metropoli suurejoonelise linnavalitsuse üliambitsioonikaid (ja minu veelgi ambitsioonikamaid) ideid lühemalt kommenteerida. Palun siiralt vabandust, kui teil nüüd minu süü läbi mõne Facebooki sõbra postitus laikimata või kalli Anu päris-oma-meelelahutusportaali – Elu24 seksiteemaline igakülgselt arendav artikkel lugemata jäi. Samuti sellepärast, et te neid tegevusi nüüd öösel oma uneaja arvelt tegema peate… aga mis seal ikka – elu ongi karm.

Pildi autor: Urmas Nemvalts

Martin Talvik

täna hommikul (praegu on kevad ja suvi on kohe tulemas) mõtlesin et tallinnas on päris mitu parki. Pargid on töökohtade, kodude ja kaubanduskeskuste kõrval öö ja päevaelu tuiksooned. Parke on kõige mugavam liigitada inimeste järgi (ja teatud inimesi parkide järgi), sest muus osas (näiteks maastikuarhitektuurilt) erinevad need üksteisest üsna vähe (erinevad veel paiknemise osas, aga mingi territooriumi määratlemine mustamäe või kesklinna pargina omab minimaalset linnakultuurilis-sotsiaalset tähendust ja parkide liigitamine linnaosa keskmise inimese alusel oleks ebaaus ja -täpne).  tuvi park, tüve park, hirve park, hella park, skeit park, männi park, taani kuninga aed park ja politsei park (poolik loetelu). Niisiis, kui parke võiks inimeste järgi liigitada, aga liigitusega tutvuja (või liigitaja) neid nimeliselt ei tunne („kesse enar on???“), tuleks parke liigitada inimeste omaduste järgi. Milliste omaduste? vanus, sugu, rahvus, juuksevärv, keharõngad, aksessuaarid, riided (jaguneb omakorda: pükste hargivahe kaugus kubemest,  nahkriiete suhe puuvilla ja muusse mugavasse, sobiva kehakatte puudumine, püksisääre ja jala ümbermõõdu keskmine suhe jne).Liigitaja peaks silmas pidama, et vaadeldavate ja kaardistatavate omaduste nimekiri oleks täielik ja mitte üht rühma eelistav või mõnd kõrvalejättev (kuigi mõne tahaks küll kõrvale jätta). See on raske töö, tegelen igaks juhuks millegi muuga.

Karl-Sander Erss

Imesid juhtub harva.

Nüüdseks pisut enam kui kolm kuud tagasi, veetsime me Ukuga unustamatu nädala teisel pool maakera teadust tegemas. Vaatamata veerandaastasele (ülipingelisele) vahele, on õnnelikud mälestused veel ahjusoojad ning jagamist ihkavad.

Täpselt 7 jahedat kuud tagasi kutsus õppealajuhataja meid Ukuga ülimalt informatiivsest  füüsika tunnist enda kabinetti, et anda edasi tähtis teadaanne. Nimelt, et just meie oleme valitud Eestit esindama Singapuri, noorte teadusfoorumil. Mõned formaalsused, kooli tubli veenmisvõime ja nii see pall veerema läkski.

Esmalt, kerge ettekujutuse loomiseks, paar sõna linnriiksaarest, kuhu meid saadeti

TÜÜPILINE SINGAPUR:

1. Nätsu närimine on seadusega keelatud.
2. Süüakse pulkade ja LUSIKAGA. (selliseid asju nagu nuga ja kahvel ei eksisteeri)
3. Majad on seinteta.
4. Kõikides inimestes voolab liliputtide veri (Vaene Uku…)
5. Bussides valideeritakse sõitu 2 korda (Võtke eeskuju!)
6. Piimaninade kindel surm (Kohupiim ja keefir on tulnukad)
7. Inglise keel, mis kõlab hiina ja malaisia keele sümbioosina
8. Tee piimaga (Ebaoriginaalne? Uskuge mind, isegi inglased pole sellised musta tee, piima ja mingite umbmääraste mustade kummipallikeste kokteili fanaatikud kui nemad.)
9. Ühest RIIGI otsast kulub teise otsa sõitmiseks kõigest 1 TUND. (Võrdluseks: ma sõidan tavaliselt mööda Eesti kõige modernsemat põhimaanteed mööda kooli 45min)
10. Terve linn on nagu üks suur bioloogiaõpetajate paradiis.
11. Soe looduslik dušš on garanteeritud (Kuiva ilmaga võtab märgumine sama palju aega)

Ja mõned ootused/lootused/eesmärgid enne reisi algust (mis olid 100% täidetud):

• Esindada Eestit +
• Leida uusi sõpru +
• Suurendada enda huvi loodusteaduste vastu +
• Laiendada silmaringi +
• Muutuda avatumaks, julgemaks ja tolerantsemaks +
• Praktiseerida inglise keelt +

Mis seal ikka, asume asja juurde…

Reede 18.01.2013

Kell oli 7 hommikul kui äratuskell mind magusast unest äratas. Eelnev õhtu oli pika peale veninud, ning mitmed asjad pakkimata jäänud, ka elektroonika vajas laadimist. Täpselt kell 10.30 istusime jääkülma autosse ja põrutasime lennujaama. Kui päris aus olla, siis ma ei olnudki nii elevil kui ootasin. Lennujaamas passimine kustutas aga viimsegi elevussädeme. Algas lõputult pikk  kohalesõit.  Meie lennumarsruut oli järgnev: Tallinn-Kopenhaagen, Kopenhaagen-Istanbul, Istanbul-Singapur.

Mäletan, et iga peatusega läks ilm aina hullemaks (Kui Tallinnas oli ilm selge ja väga külm (~-10), siis Kopenhaagenis lisandus sellele ka tuul ning Türgis sademed.) ning internet võimatumaks (Ega minusugune fesarisõltlane ju ilma ei saa… paraku). Kuid vaatamata sellele leevendasid Kopenhaageni hiiglaslik lennujaam ning Istanbuli tasuta maiustused hilinenud lendudest põhjustatud tüdimustunnet.

Laupäev 19.01.2013

Äratus kell 3 öösel, et meid toita, oli leebelt öeldes üllatav. Meeldivaks osutus see, et lisaks söögile jagati ka muud kraami  ning ekraanidel jooksis määratu filmivalik. Lõpuks, 1000 aasta möödudes saabusime kauaoodatud sihtkohta.

Ärevus kasvas. Kus mu kohver on? Kes meile vastu tuleb? Mis ma tegema pean? Kuidas ma hakkama saan, kui keegi minuga rääkima hakkab? Miks ma siin olen? Küsimused takistasid hingamist, paar väljas veedetud minutit olid lämmatavalt palavad. Tsiviliseeritud „troopikamajas“ ootasid meid ees kaks väga jutukat ja sõbralikku neidu, kes lisaks meie turvalisele kohale toimetamisele viisid läbi linna kiirekskursiooni, tutvustusringi ning pommitasid meid hirmuäratava intensiivsusega kõiksugu küsimustega.

See, mis meid ees ootas, oli lihtsalt vaimustav! Selgus, et sealne õppijaskond varieerub mudilastest ülikooli tudengiteni, kohalikest välismaalasteni. Lisaks mitmele hiiglaslikule õppehoonele oli terve rida ühiselamuid ja kooliväliste harrastuste ruume, klubisid ning platse (nt. bändiruumid, jõusaal, tenniseväljakud jne).

Järgnes kiire registreerimine ning improviseeritud ringkäik ümbruskonnas. Võõra koti olemasolu toas tõendas, et toakaaslane oli juba saabunud.

Juba esimesel õhtul eraldati mind oma kullakallis Ukust ning paigutati erinevatesse töörühmadesse. Saatuse kentsakal tahtel ei olnud minu grupis mitte ainumatki   euroopa kultuuri esindajat. Lisaks singapurlastele kuulusid sinna vahvad noored Koreast, Malaisiast, Indiast ja Taist. Tunnistan, et ma pole kunagi varem nii närvis olnud, kui tol esimesel õhtul. Kujutage ette pilti, kus keset haaravat maffiamängu siseneb tuppa heledapäine, suuresilmne, eksootiline hilineja kusagilt pärapõrgust nimega Estonia. Ja kõige hullem oli veel ees … ma pidin kõikide oma rühma liikmete nimed pähe taguma. Pärast üüratut kultuurišokki avanes mul lõpuks võimalus toas rahuneda. Ma analüüsisin kuuldut ja nähtut ning mõtlesin, et järgnevate päevade jooksul ma suren…

Minu salapäraseks toakaaslaseks aga osutus armas singapurlane, kellesse oli tõsiselt raske mitte kiinduda.

Sellest, kuidas minu seiklused edasi kujunesid ja MIKS minu mulje muutus, lugege järgmises postituses.

Kristel Roots

Selle aasta 109. päeval käisin Von Krahli teatris vaatamas ühte kummaliseimat etendust, mida ma kunagi näinud olen. See väljendub juba pealkirjas- “Simulaakrum”. Ladina keelest tulnud sõna tõi kasutusele üks tark filosoof Baudrillard, kelle sõnade järgi on simulaakrum konstrueeritud, simuleeritud maailm – reproduktsioon, mis tekitab algse tegelikkusega sideme kaotanud iseseisva reaalsuse.

Algselt keerulisena tunduv seletus on tegelikult läbi lavastuse silmade lihtne – makettidest loodud konstruktsioon, kus tegevus paberist välja lõigatud figuuridega toimub, ühtib reaalse elu ja reaalsete inimestega (kes ei pruugi tingimata näitejad olla!). Kaamerasilma abiga on mõlemad osad sujuvalt sujuvaks tervikuks ühendatud ning publikule kolmelt suurelt ekraanilt jälgitav.

Lavastus on tõeliselt kaasahaarav- põnevusmoment tekib juba saali sisenedes, kui ukse peal seisev politseimundrisse riietatud noormees publikule päikeseprille jagab.

Loomulikult kehtib Von Krahli lavastustele iseloomulik seadus- kui teatrietenduses näitleja rolli ei soovi võtta, siis ära esiritta istu.

Hanna Kaarin Hermlin

Kaunil pruudil on seljas hingehinda maksnud lehviv kleit, peigmehel kohutavalt ebamugav ülikond, külalised nihelevad tseremoonia ajal ning ootavad himuga hetke, mil pakutakse sööki ning (vägi)jooke noorpaari eelarvest. Noorpaar on aga kindlasti õnnelik. Mõnda aega. Ja kui vaadata statistikat, siis on see aeg ikka üpriski lühike – “kuni surm meid lahutab” kestab keskmiselt 8,7 aastat. (Allikas: http://www.news.com.au/national-news/average-length-of-time-from-marriage-to-separation-is-now-87-years-study-reveals/story-e6frfkvr-1226117201779)

Abiellumine on muutunud  omamoodi majandusliku ning ühiskondliku staatuse tõestamise viisiks (tänud Hollywoodile). Kuna selle uhkus, toredus, ülespuhutus on tõusnud esiplaanile, on tagaplaanile jäänud selle tegelik olemus ning motiivid, mis algselt olid vahetult seotud usklikkusega. Tore näide meie usuleigelt kodumaalt: 2011. aastal sõlmiti 5499 ning lahutati 3099 abielu (Allikas: http://www.stat.ee/34272).

Samas, vaadates pea pool sajandit abielus elanud vanavanemaid on võimatu öelda, et abielu on tühi ning vananenud nähtus. Ju siis ametlik paber, kus mõlema osapoole allkiri all on, loob sooja  kindlustunde, mille poole püüdlemine on inimloomuse osa.

Kristina Posnograjeva

See kõik toimus 25. aprillil, ühel päikesepaistelisel kevadpäeval lennujaama aia taga. Teel koolist koju ergastas mõistust kevadhõng, mis tungis ninna, kui bussipeatusest koju kõndisin. Täitsin kõhu helikiirusel toiduga ning läksin keldrisse, istusin ratta selga ja juba olingi teel Tallinna lennujaama poole. Olles peaaegu kohale jõudnud, märkasin üht Estonian Airi väikelennukit õhku tõusmas. Seda vaadates oleksin peaaegu vastu tänavaposti sõitnud.

Lennukid on ühed ägedad asjad ikka, eriti vapustav on see heli, kui lennuk parasjagu kiirendusrajal hoogu võtab, et taeva poole söösta. Need massiivsed elukad pakuvad sajaprotsendilist naudingut nii silmadele, kõrvadele kui ka minu füüsilisele ning vaimsele kehale.

Pildid tehtud hüppasin ratta selga ja panin tuhatnelja kodupoole. Juba täna, 29. aprillil kordasin seda rattasõitu. Pole ime, et sõbrad mind aeropervoks kutsuvad.

Uudistest võib lugeda, et Estonian Airil läheb halvasti, kuid õnneks fotogeensust need lennukid veel kaotanud ei ole. 

Kevin Uke

Kas me oleme siin maailmas üksi? Arvestades universumi skaalasid ületavaid suurusi on üsna kindel, et kuskil peab leiduma elu. Lisades sinna juurde veel multiversumi teooria, mis väidab, et igal teelahkmel elus tekib uus paralleeluniversum, võime suhteliselt kindlalt väita, et peale meie sini-rohe-kollase-valge kera on kuskil mujal veel elu, millest me lihtsalt ei pruugi teada.

Kahtlusi võib tekkida pigem selle tulnukrassi võimes rännata meie planeedile ja nende motivatsioonis seda teha. Inimkonna ajajärk on olnud maa kogu arenguloos tühine osa, enamikust on sellel keral domineerinud mikroskoopilised ainuraksed. Inimkonna osa on võrreldav ühe peatükiga raamatust kui kogu Maa ajalugu on Rahvusraamatukogu. Seega tuleb kahelda, kas meie sõbrad on arenenud kaugemale ainuraksetest organismidest, rääkimata nende võimest ehitada kosmoselaev, mis on suuteline reisima ühest Linnutee otsast teisesse.

Mida on maal pakkuda, mida kuskil mujal ei leidu? Kas see on mõni maavara? Vaevalt. Kõike mida leidub meie planeedil, leidub ka mujal planeetidel ja seda veel suuremates kogustes. Mendelejevi tabel on universaalne. Ja pealegi, milleks valida planeet, kus on mingid tülikad põliselanikud oma looduskaitse seadustega? Kas meie olemegi erilised? Vaevalt. Tõenäoliselt on keegi universumis, kes on meist igal alal parem ja kellel pole probleemi liiga rasvase toidu lembusega ja kes ei ole pidevalt sõjajalal omavahel.

Filmides tulevad tulnukad tihti looma meiega kontakti, kuid minul on alati tekkinud küsimus – miks? Kui meid eristab šimpansisist umbes 1% DNA-st ja ometi oleme meie selle planeedi valitsejad ja nemad… noh ahvid, siis milline näeb välja liik, kes on omakorda meist samal hulgal edasi arenenud? Astrofüüsik Neil deGrasse Tyson usub, et sellise liigi esindaja suudaks teismeliseeas lahendada kõik meie suuremad teadus müsteeriumid.  Milleks peaks selline tulnukrass astuma meiega dialoogi? Meie, kes me torkame juhet USB auku ikka kolm korda, loeme elu24-ja ja nemad, kes rändavad mööda galaktikaid valguskiirusel. Minu jaoks ainuke tõeliselt loogiline põhjus on puhas teaduslik huvi. Nii nagu meie bioloogid satuvad ekstaasi uue mardika avastamisel, nii võiks sattuda hämmingusse ka tulnukast bioloog meid nähes.

Kahtlen sügavalt, et UFO-d on kunagi leidnud aega ja tahtmist, et külastada meie kolkaküla. Pigem arvestades sõjatehnoloogia arendusse kulutatud ressursse, tuleks tundmatute lendavate objektide päritolu otsida pigem Pyongyangist, kui planeedilt Nibiru.

Karl Normak

Autori looming varasemast perioodist, kui ta veel mõelda tavatses

Me õpime küll koolis küsima ning leidma vastuseid, saame kaasa loogilise mõtlemise ning võime teha järeldusi, kuid kogu see kompott võib ühel hetkel juhtmed nii sassi keerutada, et neid hiljem lahti saada… noh… edu sellega. Kuid õnneks on olemas veel nii üht kui teist, mis sellest neetud umbpudrumülkast abikäena meid välja sikutab. Muusika, kirjanduse ning muude loovate kunstide kõrvalt on parimaks neist minu jaoks maalikunst.

Maalikunst – miski, mis lubab igaühel mängida jumalat täpselt niipalju, kui igal indiviidil selleks isu on ning rohkemgi veel. Pole ju olemas võimsamat tunnet kui luua midagi, mida iganes sa tahad, ette kujutad ja millest unistad ning vajaduse korral oma looming, oma maailm, oma mõtted ja fantaasiad vaid hetkega hävitada ja maatasa teha.

Tahes tahtmata on meie külmas põhjamaises kliimas inimesed kinnisemad ning pahuramad kui lõunas (jah… tean, kohutav üldistamine) ning eelmainitud mõttekriis mõjub mõnele meist lausa hävitavalt. Siinkohal tulevadki kunstid appi. Teha midagi mitte mõeldes, lasta end väljendada vaid alateadvuse mõjul ja seda kõike täielikus naudingus – üks suurepärasemaid tundeid ning kosutusi vaimule. Niimoodi maalides või luues ükskõik millist kunsti avastaks meist igaüks enda kohta paljut, isegi rohkemat kui tahaks või lootnud oleks.

Sander Varbla

Eile sai klippidega algust tehtud. Lõigun kaadrid, kuidas autoga poodi läksin (üle pika aja sain jälle BMW’ga sõita!!) ja sealsed shoppamise klipid jäid päris sujuvad. Tahtsin ka kooki juba küpsetama hakata, aga tuli välja, et küpsetuspaber oli otsa saanud. Niisiis tegin selle asemel TV vaatamise koha. Alguses ei tulnud ühtegi ideed, mis oleks põnev film, kuid kuna Expendables 2 oli kunagi alla tõmmatud, tegin sellest ühe pika 8 mindase filmivaatamise. Suht naljakas oli seda algust vaadata- eriti see, kus nad koti Schwarzenegger’i peast ära tõmbasid. Sellega lõppes esimene päev, mis tuli täitsa norm.

Täna tõotab tulla järgmine tegus päev. Peale kooli koju, ema tõi arvatavasti küpsetuspaberi ka. Kokkamisest tuleb päris pikk  klipp, mille videosse panna. Eriti hea on see, et pistan hiljem BESEERULLI üksinda nahka. Video puhul on see kindlasti kõige mõnitavam koht teistele vaatajatele, sest see on ulme hea kook. No jah, seda teavad ainult need, kes seda muidugi varem munchinud on!

Plaanis on panna videosse varem tehtud klippe BMX’st.  Need on nii koomilised, loodetavasti ajavad need kaadrid Olegi naerma. Vb panen mingit muud sporti ka sinna sisse, aga üldjuhul sellest peaks vast piisama v.a üks klipp, mille tegevus jääb üllatuseks 😉

Igatahes, kui täna ei jõua, siis ehk homme jõuan selle video kokku panemisega alustatud, sest neljapäevaks peab sellega ju valmis saama. Kokkumonteerimine võtab päris kaua aega ja eriti selle üleslaadimine. Pole veel kindel, kas räägin venekeelse jutu videosse või tunnis kõrvale, eks paista. Terve kolmapäev aega teha.

See you later alligaator!

Markus-Erik Õis