Arhiveeritud - kuu 03.2014

Kirjanduse lõputöö

Emakeele päeva puhul toimus Saue gümnaasiumis üleharjumaalise kirjandusvõistluse „Mõistuse ja südamega“ auhindade üleandmine. Võistluse teema oli sel aastal inimese ja tema tegevuse väärtustamine igapäevaelus. Reaalikad olid esindatud kõige rohkemate töödega ning tõid koju lausa kolm preemiat. Raid Vellerind kirjutas parima näidendi, Eva Mõtshärg kõige empaatilisema lühijutu ning minu kirjutist autasustati parima novelli tiitliga. Heade tööde eest märgiti ära veel kuus meie koolikaaslast, nende seas ka meie Jaana Olvet.

Siin aga minu pisikene kirjutis:

Torumees

„Minna või mitte minna? Selles on kĂĽsimus,“ mõtleb Jaanus igal argihommikul ja kiirustab tööle. Täna on aga eriline hommik. Esimene klient, keskealine meesterahvas, peab ootamatult ära sõitma ning palub Jaanuse visiidi edasi lĂĽkata – nii loeb Jaanus hommikul saabunud e-kirjast. „Jumal tänatud, et arvutid olemas on, muidu oleksin asjata kohale sõitnud,“ mõtleb ta.

Äsja 32-aastaseks saanud Jaanus on väljaõppinud torumees. Tänaseks on ta seda ametit pidanud juba kümmekond aastat. Konti ei murra ning palgast elab ära. Kunagi, tööga alles alustades oli uhke Volkswageniga kliendi juurde sõites alati kerge ärevus sees. Probleemid olid erinevad, inimesed samuti. Põnev oli. Äravoolutorude spetsiifiline aroom võis vahel küll pea veidi ringi käima panna, kuid seegi möödus tavaliselt paari tunniga. Praegu ei märka Jaanus seda lõhna enam üldse.

Kuna esimene visiit oli ära jäänud, sai Jaanus rahulikult hommikukohvi juua ning selle kõrvale ka eilset Postimeest lugeda. Jaanus on veendunud, et igal enesest lugupidaval inimesel lasub kohustus maailmas toimuvaga kursis olla. Kuid tõtt-öelda viimase aja uudised talle eriti korda ei läinud – räägiti vaid majandusest. Seda majandusasjandust Jaanus ei jaganud. Suurem osa tema haridusest oli omandatud nõukogude ajal, mil inimesi lihtsalt kuhugi tööle suunati. Ka hiljem ei olnud temas kapitalismi põhitõdede vastu mingisugust huvi tekkinud. Jaanusele lihtsalt sobis säärane terve elu ühe ameti peal töötamine. Kuid vähemalt oli nõukogude kasvatus andnud talle ladusa vene keele oskuse. Mõni vabaduse laps ilmselt Tallinnas torumehena hakkama ei saaks, seda enam, et Jaanus elas Lasnamäel, kus vene keele oskus ka poes käies marjaks ära kulub.

Laud, mille taga Jaanus kohvi joob ja ajalehte sirvib, asub tema korteri ainsas toas, kui pisike tualettruum välja arvata. Nurgas seisvas voodis magab ta üksinda, kuigi vahetevahel on saatuse tahtel sinna ka naisolevusi sattunud. Viimasel ajal juhtus seda aga üha harvemini – Jaanus ei viitsinud enam. Varem käis ta ikka õhtuti kesklinnas tüdrukuid lantimas, kuid alati kestis kõik vaid ühe õhtu. Kui Jaanus järgmisel hommikul oma sinised töötunked selga tõmbas ja tööriistakasti kaenlasse võttis, olid naised sageli üllatunud. Kuid pole parata – torumehena peab ta vahel ka nädalavahetustel töötama.

Neil juhtudel lausus Jaanus veel, et kapis on saia ja piima, et tema number on kirjutatud külmkapi küljes rippuvale paberilipakale, et ta elab ka edaspidi samas korteris ning et neiu lahkudes snepriga varustatud välisukse kinni tõmbaks. Tegelikult Jaanus aga aimas, et naine, kes tema voodis kergelt väsinud ja samas üllatunud ilmega lebas ning kes nägi välja oluliselt vähem atraktiivne kui möödunud õhtul, ei helista iial ega satu siia korterisse enam kunagi.

Vaid üks neist oli naasnud, pärast seda, kui mees oli ta truudusetuse tõttu kodust välja visanud. Ega ta siis sellepärast veel Jaanust tahtnud – lihtsalt öömaja oli vaja. Kuid ajapikku harjusid nad teineteisega, ainult et Juulia (just nii teda kutsuti), ei suutnud iialgi leppida Jaanuse torumeheametiga. Jaanuse riietelt ja juustelt, mis olid õigupoolest võrdlemisi lühikesed, pidavat õhkuma „luust ja lihast läbi tungivat fekaalilehka“, mida naine sugugi sallida ei võinud. Ometi elasid nad koos päris mitu kuud ning jõudsid isegi suuremale korterile mõelda. Kuid miks peaks üks noor naine leppima vaid pisut suurema – ütleme kahetoalise – korteriga?

„Jaanus, kallike, ma pean sulle millestki rääkima,“ oli ta ühel hommikul alustanud. See miski oli juba hilistes viiekümnendates mitme vallaslapse isa, kes töötas panganduses ja kelle maja andis isegi tema Viimsi naabritele silmad ette.

„Naised on kõik ühesugused,“ mõtles siis Jaanus. Oli ju tema alati aus mees olnud, kes tegi oma tööd, millest oli kahtlemata kasu kogu ühiskonnale, tõesti hingega. Juulia jooksis aga esimesel võimalusel litsaka investori kaissu, kes oli oma elu pühendanud mingisuguste totrate finantsgraafikute uurimisele, mängides üldiste huvide teenimise asemel pigem haiglast hasartmängu.

Tõepoolest, naist ja lapsi Jaanusel ei ole ning ka sõbrad külastavad teda üha harvemini. Miks Jaanuse sõprussidemed õigupoolest jahtunud olid, seda ei teadnud ta isegi päris täpselt. Paljud olid loonud oma perekonna ning väikesed röökivad paharetid olid nende aja röövinud. Mõned olid lahkunud piiri taha. Kõige andekamad olid aga saavutanud teatava elitaarse seisundi meie pisikeses onupoja-ühiskonnas, mis muutis lihtlabase töölisklassiga suhtlemise kõlbmatuks.

Kuid Jaanusel oli tema töö. Järgmine klient elas Peetri alevikus – sellel pappmajade näituse tarvis võsast puhastatud maalapil Tallinna külje all. Kella vaadates nägi Jaanus, et on juba hiljaks jäämas. Niisiis sulgeski ta Postimehe ning loputas vanaema kingitud mummulise kohvitassi. Seejärel haaras ta oma armsa tööriistakohvri, läks trepist alla ning istus autosse.

Varsti oligi Jaanus Ülemiste ristmikul närviliste tuututajate vahel vasakpööret ootamas. Vasakule jäi hiiglaslik Ülemiste keskus, otse ees paistis aga järv. Selle järvega on Jaanusel alati eriline suhe olnud. Lapsena – siis kui piirdetara veel nii kindel ei olnud – meeldis talle ikka kaldaveerel mängida. Täna on aga Ülemiste järv Jaanuse põhiline tööandja, sest ainult tänu suurele järvele ja hästi väljaarendatud torutaristule jõuab kraanivesi iga tallinlase kodusse ja selle privileegi säilitamiseks ongi vaja sääraseid töökaid kodanikke nagu Jaanus.

Torumehe oli kutsunud kahe lapsega kodus istuv pereema. Mees, kes kaminasimsilt vastuvaataval fotol last süles hoidis, paistis olevat tööl. Torumehe kutsumiseks oli nähtavasti olnud ka põhjust, sest uksele tuli naine kummisaabastes. Ta oli pehmelt öeldes hüsteerias, kuna kallis tammeparkett oli üleni veel all ning tema lapsukesed ujutasid elutoa põrandal paberlaevukesi. Kahjuks ei kuulu aga selle juhtumi lahendamine Jaanuse kompetentsi. Nii igaks juhuks kontrollib ta veel kõik torud üle, avastamata ühtegi leket. Siis kutsub ta naise, kes oli lapsed vahepeal laua peale kuivama tõstnud, akna juurde ning näitab talle tema üleujutatud aialappi, mille taga naabrite kipsplaatelamud pisikeste saarekestena keset laia ookeani seisavad. Naine, kes ilmselt polnud viimasel ajal aknast välja vaadanudki, jahmub:

„Oh taeva päralt, kas meie peame nüüd kõigi teiste tammeparketi ka kinni maksma?“

„Ei proua, seda ei tahaks ma uskuda. Lumesulamisvee äravoolusüsteemi ümberehituse eest peaks hoolitsema ehitusfirma. Teie aga võite pöörduda vallavalitsuse poole, kes need tööd kunagi tellis. Mis tammeparketti puutub, siis selle korvab loodetavasti Teie kindlustus.“

„Loomulikult korvab, minu mees just kindlustuses töötabki,“ sõnab naine uhkusega.

Peetrist lahkudes ja oma madalapõhjalist ametiautot kirudes on Jaanus õnnelik, et Tallinn pole veel sugugi nii valmis kui Peetri, mida Ülemiste vanake juba innukalt uputama hakanud oli. Tegelikult on uputus üldse viimane asi mida Jaanusel karta tuleb – elab ta ju kõrge mäe otsa ehitatud korterelamu 7. korrusel, kuhu vesi ei jõuaks isegi pooluste täielikul sulamisel.

Jaanuse järgmiseks sihtmärgiks on korterelamu Mustamäel. Uksele tuleb põrsaroosas hommikumantlis piltilus brünett, nagis rippuva tekli järgi otsustades tudeng. Probleemiks osutub ummistunud äravoolutoru. Seni kuni Jaanus vett pumpab ning torudesse lahusteid kallab, valmistab tudeng talle pannkooke, mida Jaanusel hiljem neiu vanaema tehtud maasikamoosiga süüa lubatakse.

Lõunalauas saab Jaanus teada, et nende imemaitsvate pannkookide valmistaja Carmen ei õpigi kulinaariat, vaid ärijuhtimist.

„Tõesti? On see siis ühe õige eesti naise amet?“

Üldsegi mitte solvununa muigab Carmen: „Oh mis te nüüd, kõik mu sõbrannad läksid ju ärijuhtimisse.“

Carmeni lahke suhtumine ja loomulikuna paistev edumeelsus avaldavad Jaanusele muljet. „Oleks ma vaid mõni aasta noorem…“ mõtleb ta. Kuid endast kĂĽmmekond aastat noorema tulevase tippjuhiga ei hakkaks ta proovimagi – ei olnud ju Jaanus Viimsis elav aktsiamiljonär, vaid pelgalt torumees.

Sõbrannadega koos ülikooli astumise jutu peale katsus Jaanus enda kunagist erialavalikut analüüsida. Võib-olla oli torumehe ameti kasuks otsustamisel olnud teatud roll nendel puhtalt uudishimust vaadatud välismaa filmikestel, kus töömeest välisuksel kauniks meigitud seksikasse pesusse riietatud kaunitar vastu võttis ja kus peale pisikest soojendust koridoris otsemaid voodisse viskuti. Nüüd Jaanus aga teab, et reaalsus on aga hoopis midagi muud. Vaid korra oli Jaanus uksel kohanud pelgalt ihupesu kandvat naisterahvast, kelle kodu oli juhuslikult kaunistatud punaste kardinate ja põlevate küünaldega. Korraks jõudis Jaanus isegi mõelda – „kas tõesti,“ kuid juba järgmisel hetkel kostis tema kõrvu karjatus. Näost punaseks tõmbununa vabandas Jaanus kiiresti ja lahkus. Trepil tuli talle vastu meesterahvas, kes oli ilmselt torumehe tellinud, ja küsis – „kraan on korras, eks ole?“. „eeeih… tulen homme samal ajal tagasi, torutangid jäid… kontorisse,“ valetab Jaanus oma taskus torutange tundes.

Carmen toob armsa küsimusega „Noh, kas kõht sai täis?“ Jaanuse oma mõtisklustest tagasi reaalsusesse. „Jah, olge te tänatud,“ vastab Jaanus, tundes heameelt, et ei pea täna enam lõunale minema. Ta võtab tüdrukult vaid poole hinnakirjajärgsest tasust. Enne lahkumist küsib Carmen veel Jaanuse visiitkaarti. „Ka minu emal on aeg-ajalt torudega probleeme,“ lausub ta ülemeelikult silma tehes.

See polnud Jaanusel esimene kord enda isikliku rahakoti arvelt klientidele hinnaalandust teha. Aeg-ajalt otsustab ta säästa näiteks riigi poolt väärkoheldud pensionäride rahakotti. Jaanus tunneb, et nemad vajavad raha rohkem kui üks poissmehest torujüri. Nooremana pakkus ta teenuseid eriti kenadele vallaliste naisterahvastele vahel isegi täiesti tasuta, lootes jumal teab mida, kuid nüüd ta päris kõige eest enam ise maksta ei taha.

Sel päeval külastab Jaanus veel kuute majapidamist ning jõuab koju õhtul kella seitsme paiku. Ta krabab postkastist veel värske Postimehe ja kõnnib trepist 7. korrusele. Majas on küll ka lift, kuid Jaanus kasutab alati treppe. Esiteks hõljub liftis alatasa haistmismeeli nüristav kusehais ja teiseks on väike treening oluline komponent iga enesest lugupidava meesterahva päevas. Pärast õhtusööki, milleks olid, nagu tavaliselt, makaronid (seekord lihapallidega), viskab Jaanus end voodisse pikali ja haarab öökapilt raamatu. Lugeda on talle alati meeldinud – see aitab põgeneda rutiinist, harib ja avardab silmaringi. Lugemisest on aastatega saanud Jaanuse jaoks kui mitte sõltuvus, siis vähemalt igapäevane rutiin.

Järgmisel hommikul ärkab Jaanus varakult nagu ikka. Ta käivitab oma vana kohvimasina ja avab meilboksi. Sealt vaatab talle vastu aga midagi jahmatavat – torutöödefirma, milles Jaanus töötab, oli välja kuulutanud pankroti.

Äkitselt jõudis talle kohale, miks Postimehes viimasel ajal vaid tööjõu- ja majanduspoliitilistel teemadel kirjutati. Nüüd oli ka temast saanud vaid number töö kaotanute arvu kasvu kujutaval graafikul. Kuid mida tähtsat oli Jaanuse elus veel olnud peale töö? Suurt mitte midagi. Ainult see korter, mis võis samuti varsti enam mitte tema oma olla, ning ametiauto, mille ta juba täna pidi ära viima. Juba teist hommikut järjest on Jaanusel mõni hetk aega, et elu üle järele mõelda.

Ühetoaline korter oli vahepeal justkui pisemaks muutunud. Ilm on varakevadisest päikesepaistest hoolimata Jaanuse jaoks kuidagi sombune ja tülgastav. „Veel eile olin ma olnud õnnelik,“ mõistab Jaanus. Ta ei saa enam kunagi inimeste kodusid külastada, nende elukombeid avastada, neile heameelt valmistada ega tudengite küpsetatud pannkooke mekkida. Isegi Carmeni ema ei saa ta kunagi külastada, kuna visiitkaardil oli vaid firma telefon, mis tänasest võimaldab kuulata vaid naisterahva kantseliitlikku häält, korrutamas eri keeltes: „valitud number ei ole kasutusel, palun kontrollige numbrit.“.

„Tulevik tundub tume, et mitte öelda lilla,“ meenutab Jaanus üht oma lemmiktsitaati, ning avastab, et peale töötunkede on tal vaid ühed teksapüksid. Need olid küll eestlaste meretagusest moeparadiisist, Helsingi H&M’ist ostetud, kuid suurest kandmisest kulunud ja lõhkise põlvega. Püksid sellest hoolimata jalga tõmmanud, sulgeb ta välisukse ja tellib lifti – ei kusehais ega sportlik eluviis suuda teda enam motiveerida.

Auto põhi ei tundu enam üldse nii madal kui eile. Ka kulunud istmekate ega pikad ummikud ei ärrita enam Jaanust. See 97. aasta Volkswagen Transporter oli talle äraütlemata armsaks saanud, ning oma armastuse märgiks lasi ta temasse 11 liitrit kvaliteetset bensiini – just nii palju aastaid olid nad koos töötanud. Tanklas mõistab Jaanus, kui kalliks on elu nende aastatega muutunud – polnud ta ju kunagi oma rahakotist pidanud kütuse eest maksma – alati oli firma selle hüvitanud.

Jaanus annab auto ära, allkirjastab mingi paberi ja lahkub kontorist, kuhu ta tegelikult väga tihti sattunud polnudki – kogu infovahetus käib juba ammu vaid e-posti teel. Jaanusel lubatakse alles jätta oma tööriistakohver ja tunked – mälestuseks pikaajalisest ning meeldivast koostööst. Koos kogu oma varandusega longibki ta bussipeatusesse.

Kell oli saanud 2 ning buss on võrdlemisi tühi. Vaid paar pensionäri istuvad ja võrdlevad häälekalt kartuli kilohindu Säästumarketis ja Prismas. Üks sõdurivormis noormees räägib telefoniga – jutu järgi otsustades oma pruudiga. Ka Jaanus oli tahtnud kunagi sõjaväkke minna. Paraku oli toona noores Eesti Vabariigis vohava patriotismi tõttu ajateenistusse tahtjaid palju, ning riik ei oleks suutnud neid kõiki ülal pidada. Seetõttu jäeti lampjalgadega Jaanus ukse taha. Siis otsustaski Jaanus õppida torumeheks, kuna ilma puhta joogiveeta ei saa elada keegi, isegi sõdurid mitte. Paraku kaotavad majanduslanguse tingimustes oma töö just torumehed; sõjaväelased saavad kriisi jätkudes võib-olla esimest korda reaalsetes olukordades oma oskusi kasutada.

Enne kojuminekut tahab Jaanus veel kohalikust keldripoest läbi käia. Uksel laiutab aga silt: „SULETUD“. „Mina polegi ainus,“ mõtleb Jaanus, korraks poe-Tanjale kaasa tundes ning seab oma sammud Maximasse.

Jaanus ostab pätsi leiba, paki kohvi, liitri piima ning oma hetkemeeleolust ajendatuna veel pudeli valget viina. Ta longib koju, sõidab liftiga üles ning lülitab sisse televiisori, kus parajasti superstaari otsitakse. „Küll on ikka õnnelikud inimesed,“ mõtleb Jaanus. Ott Sepa lapsikuna tunduva huumori saatel võtab Jaanus kraanikausi kõrvalt vanaema kingitud punasemummulise portselantassi ja avab pudeli.

-Martin Talvik

14.03.2014