129b

Maraton on sõprus: Talvik ja Varbla koos maratoni lõpetamas

Mis on see maagiline miski, mis sunnib sadu eestlasi osalema neil rohketel rahvaspordiüritustel, mis siin Maarjamaa pinnal aset leiavad? Mille kuradi pärast on vaja ronida riigi teise otsa, et ennast seal mitu tundi järjest lihtsalt piinata, kusjuures selle kõige eest veel peale makstes? “Võta oma ratas ja sõida siin samas metsavahel. Miks sa ronid sinna rahvamassi sekka?” küsivad paljud.

Maraton on omamoodi sõltuvushaigus. Igal ühel on oma pisikene eesmärk, mille poole püüelda. Saab võtta mõõtu nii oma sõprade, kui kogu Eesti paremikuga. Tundub, et meile, eestlastele meeldivadki just sellised massiüritused. Laulupidudega laulsime end vabaks ning balti ketis seistes ammutasime seda õiget iseolemise jõudu. Ka maratoni stardis, koos tuhandete saatusekaaslastega seistes on tunda seda metsikut energiat, mis aitab eesti rahval läbi raskuste tähtede poole rühkida.

Haanja100 rattamaratonil oli neile tähtedele kõige lähemaks punktiks Suure Munamäe tipp, kuid vallutatud said ka kõik teised Kagu-Eesti kuulsad künkad. Meie valitud distants oli 103 km pikk (pikem sõit oleks olnud 100 miili) ja sisaldas endas tervenisti 1626 nauditavat tõusumeetrit. Teekatteks oli peamiselt mudaseks sõidetud heinamaa, juurikane metsasingel ja kivine kruusatee.

Tegemist on nimelt Eesti kõige karmima maastikurattaüritusega, millest ma sel aastal koos Sander Varblaga osa võtsin. Olime seal kõige nooremad – nii osalejate kui lõpetajate hulgas.

Tuleb tunnistada, et alahindasime seda kurikuulsat võistlust. Algus oli liialt hoogne ning lõpu poole oli tuju kohati täitsa nukker. Seda enam, et juba üle kuue tunni oli läbimärgade rattakingadega umbes viie soojakraadi käes sadulas istutud. Esimesed 85 kilomeetrit käis meil omavahel pinev võistlus. Kord oli ees Sannu, kord mina, kuid vahe ei olnud kunagi üle 7 minuti. Viimasel 10-15 kilomeetril otsustasime, et aitab rapsimisest ning sõidame sõbralikult teineteisele tuult murdes lõpuni. Finišisse tulimegi koos – ajaga 7 tundi, 32 minutit ja 24 sekundit, mis andis 316. ja 317. koha (startinuid oli 455).

Minu arvates on tegemist ühe ägedaima spordiüritusega Eestis. Kõigis neljas toidupunktis kostitati meid korralikult. Olid kohupiimakook, makaroniroog, grillvorstid, banaanid, leib, sool, rosinad jne. Reede õhtul enne sõitu anti piiramatus koguses pastat ning pärast võistlust sai logeleda Kubija spa hotelli mullivannides ja saunades. Ka rattad sai ilusti mudast puhtaks pesta. Lisaks oli võistlusjärgne pasta-party ja võimas Haanja100 aftekas, koos 10 kilo juubelitordiga ja live bändiga. Seltskond oli muhe ja kodune, kohati ka kergelt napsine. Kuid nagu korralikele spordimeestele kohane, ei läinud asi laua peal magamisest kaugemale.

Kokkuvõtteks tsiteeriksin ürituse korraldajaid: “Siin on meil üks kari hullumeelseid, kellele meeldib Lõuna-Eesti kuppelmaastik”

Üks mõnus laskumine Munamäe lähistel

Pingeline jälitamine – vaid mõni sekund kaotust Sannule 20. kilomeetril

Sõidujärgne rammestus

Martin Talvik

Uhke konverentsisaal

Prahast, Euroopa Liidu noorteadlaste konkursilt naastes tervitasid Tallinna Lennart Meri lennujaamas mind mu kullakallid lennukaaslased ja  taevast langevad raheterad. Mõistsin, et olen tagasi igavese kehva suusailma kliimavöötmes, ees ootamas sügisene Narva ühes Globe konverentsiga.

Egas midagi, reede hommikul korjasin Johanna, Helina ja Sandri mašina peale ja põrutasime ikka sinna ida poole. Iga kilomeetriga muutusid metsad üha punasemaks, bemarite kogus suuremaks ja nende väljalaske aastaarvud väiksemaks.

GLOBE konverents toimus sel aastal Narva Humanitaargümnaasiumis. Jõudsime selleks puhuks üleslöödud koolimajja esimestena kohale. Oodates kaasesinejaid nautisime neljast megahitist koosnevat kooli ametlikku playlisti. Kuulasime korra, teise ja takkaotsa veel seitsmendagi. Lõpuks algas  konverents. Saalis viibis lisaks mõnekümnele esinejale, õpetajatele ning  kooli juhtkonnale veel terve hulk Narva Humanitaargümnaasiumi õpilasi. Ei tahaks küll kellelegi liiga teha, aga kuulamisoskus polnud just nende tugevaim külg. Noortest teadlastest pakkusid publikule rohkem huvi venekeelse tarkvaraga varustatud nutitelefonid ning vene keele praktiseerimise võimalus oma kõrvalistujaga. Ka küsimusi ei esitatud üleliia palju (seda tegi vaid konverentsi koordinaator), vähemalt mitte seni, kuni austatud direktoriproua andis võimaluse küsida ka vene keeles.

Uurimistööde konkursi võitja oli seltsimees Sander Varbla, kelle uuritud Aegna saare rannajoon jättis žüriile kõige sügavama mulje. Kõik noored teadlased said preemiaks tarkusest pungil raamatu, kust ammutada inspiratsiooni uute uurimuste tarvis. Eriauhind, tahvelarvuti, leidis omaniku kohalikke gümnaasiumiõpilaste seast.

Peale ettekandesessiooni ootas meid koolimaja ekskursioon. Tutvustati keelekümblusklassi, kus tol päeval tegutses vaid üks, kuid see-eest eriti tubli õpilane. Loomulikult külastasime füüsika ja keemia klasse ning koolimaja uhkust, arvutiklassi, kuna giidi sõnul „tänapäeval ükski kool ilma arvuti ei saa“. Meid vaimustas kõige rohkem bioloogia kabinet, mis nägi välja nagu džungel. Klassi tagaseinas paiknevates akvaariumites möllasid ringi päris ehtsad kalad ja kilpkonnad (midagi sellist sooviks näha ka meie koolis ;)). Kuid kõige enam eristus Humanitaargümnaasiumi koolimaja selle poolest, et „meie koolis, väga lihtne orienteerumine. Iga klassi number on näha, mis korrusel asuma“ – ja nii tõepoolest oligi – ruum 304 asus 3. korrusel, ja 402 neljandal korrusel!

Olgu koolimaja mis ta oli, aga toit oli seal võrratu.  Lõunaks pakuti meile suppi, praadi ja magustoitu. Mina ja Sander kui Liivimaa suurimad rattafännid pidime kahjuks lahkuma juba armsaks saanud Narva koolist ja alustama teekonda Lõunaosariikidesse, kus meid ootas 2013. aasta  rattahooaja kulminatsioon – Haanja 100 MTB.

Tüdrukuid, kes olid otsustanud Globe programmi läbida täies mahus, ootasid veel Narva linnaekskursioon ja jalutuskäik Pähklimäel. Pähklimägi kujutab endast matkarada, mis kulgeb läbi linna-äärse võsa. Kohalikeks liikideks pidid olema hulkuvad koerad ja kassid, sekka mõni tuvi.  Linnaekskursioon jäi väikeste segaduste tõttu üsna öö peale. Kuid ka öine tuledesäras Narva on uhke, võib-olla isegi ilusam kui päevane.

Martin Talvik

Vee- ja tulemöll konkursi avatseremoonial

Mäletate veel eelmise aasta uurimistöö orjust? Enne veel, kui kooliprogrammis ettenähtud protsess lõpule jõudis, olid minul ja veel paljudel teistel tööd valmis ja Tartus käidud. Testosteroonist üleküllastunud kevadises heade tudengimõtete linnas oma töid kaitstes õnnestust Mari Liis Pedakul, Kristiin Resikul ja minul jätta Eesti Teadusagentuuri tunnustatud žüriile endist ja oma töödest piisavalt adekvaatne mulje ning meid premeeriti võimalusega esindada meie kullakallist Eesti Vabariiki kaugel kaugel Tšehhimaal.

Kohe kooliaasta alguses saimegi selle fantastilise kogemuse osaliseks – meie ees avanesid kaunid Praha lossid, kirikud ja sillad. Kohtusime mitmete huvitavate inimestega, maailma igast nurgast. Kõik maksti kinni Euroopa Liidu fondide poolt, ning isegi see, mille eest ei makstud (nagu hilisõhtune meelelahutus), oli Tšehhis suhteliselt soodsa hinnaga. Uhke oli – viiekäigulised õhtusöögid, akrobaadid, tuletantsijad, köieronijad, presidendid ja (pea)ministrid ees ja taga.

Magada sain pehmete linade vahel nelja tärni hotellis, toakaaslaseks “JunSu, from South-Korea” kelle meelistegevuseks oli hommikul kella kuue ajal end pooleteiseks tunniks vannituppa lukustada, olles ennast (ja tahes tahtmata ka mind) eelnevalt Korea megahiti – Gangnam Style abil üles äratanud.

Seltskond oli fantastiline – noored, haritud inimesed kõikjalt maailmast – oskasid nii töötada kui lõbutseda. Kes teab, äkki kohtun mõnega neist kunagi tulevikus uuesti. Igatahes avardas konkurss olulisel määral mu maailmapilti ning loodetavasti arendas ka mu inglise keele oskust, tänu millele jääb võib-olla minu panus Reaalkooli keskmise eksamitulemuse allatõmbamisse veidi väiksemaks.

Kuid jah… eks tööd tuli ka teha. Lisaks konkursile eelnenud, enam kui 200 tunnisele istuvale tööle arvutiekraani taga, pidin keset päikesepaistelist päeva ülimalt atraktiivses linnas kusagil telgilaadses hoones passima ning 16 tundi oma projekti presenteerima. Minu „uus kodu“ oli tervelt kahe ruutmeetri suurune, sisaldas ühte lauda, ühte tooli, ning nelja värvikirevat seinatapeedipaneeli (mida saate oktoobrikuu jooksul imetleda kolmanda korruse koridorides). Kuid igav ei hakanud – külalisi käis mul tõenäoliselt rohkem kui oli elamislubade skandaalist tuntud IRLi Kooli tänava majas elanikke.

Mind pani korduvalt imestama, kuidas küll meie õpetajad suudavad ühte ja sama juttu mitu korda päevas mitmele klassile rääkida. Ja seda veel nõnda väikese kopika eest. Minul oli seda sama tehes silme ees ikka 7000 euro suurune peaauhind, kuid konkurendid olid äärmiselt tugevad – Maailma parimad noored teadlased ikkagi – ja tõepoolest, nii mõnelgi projektil oli tõsine potensiaal maailma paremaks muuta.

Kuid sellegipoolest õnnestus mul napsata üks eriti seksapiilne eriauhind – viie päevane Tšehhi parlamendi külastus. Mida mulle seal täpselt korraldatakse, ei tea. Saatsin parlamendi esimehele meili, sain tšehhikeelse (ilmselt automaatse) vastuse. Igatahes saan lähima aasta jooksul “Euroopa südamesse” tagasi minna ja oma tillukesi, karge Eestimaa talve poolt ära retsitud südamevatsakesi kauni arhitektuuri kaasabil soojendada.

Martin Talvik