Surnuaed

Mul asub kalmistu kolme kilomeetri kaugusel ja see on jala minnes jube kaugel, sest ratast meil pole. TĂ€hendab, oli, aga selle varastas eelmisel aastal naabripoiss Andrei, kes ei pidanud paljuks vĂ”tta ĂŒhes ka pesumasina kasutusjuhend. Ta ise seda loomulikult ei tunnista, aga mina tean, sest Peeter ĂŒtles mulle.

Peeter elas 18. sajandil ning oli tĂ€iskohaga ori. Peeter oli parasjagu metsas mĂ”isahĂ€rrale seeni korjamas, kui jahimehed ta pĂ”dra pĂ€he maha lasid. Iga kord, kui Peeter seda lugu jutustab, naerab ta kĂ”va hÀÀlega ja lĂŒkkab mu siis puu otsast alla. Ema lubas Peetri Ă€ra tappa, kui kĂ€tte saab.

Minu esimene armastus oli Sebastian. Sebastian oli 16-aastane, kui ta Aia tĂ€naval heroiini ĂŒledoosi suri. MĂ€letan selgelt, kui muretult ta oma matustel leinava ema tagumikku nĂ€pistas, ise ĂŒlemeelikult itsitades. Sebastian oli vĂ€ga ilus: lĂŒhike, blond ja paks. Mulle meeldivad paksud poisid, vĂ”ib-olla seetĂ”ttu, et ma ise olen peene kondiga. Anorektiline oli vist see sĂ”na… Mina talle ei meeldinud.

Paljud inimesed ei salli surnuaedu, osalt seepĂ€rast, et seal ei toimu kunagi mitte ĂŒhtegi osturallit. ÜlejÀÀnud sada kolm pĂ”hjust liigituvad vastavalt vanusele, soole, jĂ”ukusele jne (Peeter von Brocke, 1723). Ma ei hakka neid ĂŒles loetlema, kĂŒsige mehe enda kĂ€est. Bussid 34A ja 38, peatus Metsakalmistu.

mahhov_1 Mahhov_2 mahhov_3

 

Sebastian, Andrei ja Peeter(Peeter on musta mĂŒtsiga mees, parasjagu sĂ”pradega nalja viskamas)

Ann-Leen Mahhov

Kommenteerimine on keelatud.