Simulaakrum

Selle aasta 109. päeval käisin Von Krahli teatris vaatamas ĂĽhte kummaliseimat etendust, mida ma kunagi näinud olen. See väljendub juba pealkirjas- “Simulaakrum”. Ladina keelest tulnud sõna tõi kasutusele ĂĽks tark filosoof Baudrillard, kelle sõnade järgi on simulaakrum konstrueeritud, simuleeritud maailm – reproduktsioon, mis tekitab algse tegelikkusega sideme kaotanud iseseisva reaalsuse.

Algselt keerulisena tunduv seletus on tegelikult läbi lavastuse silmade lihtne – makettidest loodud konstruktsioon, kus tegevus paberist välja lõigatud figuuridega toimub, ĂĽhtib reaalse elu ja reaalsete inimestega (kes ei pruugi tingimata näitejad olla!). Kaamerasilma abiga on mõlemad osad sujuvalt sujuvaks tervikuks ĂĽhendatud ning publikule kolmelt suurelt ekraanilt jälgitav.

Lavastus on tõeliselt kaasahaarav- põnevusmoment tekib juba saali sisenedes, kui ukse peal seisev politseimundrisse riietatud noormees publikule päikeseprille jagab.

Loomulikult kehtib Von Krahli lavastustele iseloomulik seadus- kui teatrietenduses näitleja rolli ei soovi võtta, siis ära esiritta istu.

 

 

Hanna Kaarin Hermlin

 

Kommenteerimine on keelatud.