Athiveeritud - päev 29.04.2013

Kuni surm (vĂ”i tĂŒli vĂ”i majanduslikud raskused vĂ”i sinu iseloom) meid lahutab

Kristina_vanadinimesed

Kaunil pruudil on seljas hingehinda maksnud lehviv kleit, peigmehel kohutavalt ebamugav ĂŒlikond, kĂŒlalised nihelevad tseremoonia ajal ning ootavad himuga hetke, mil pakutakse sööki ning (vĂ€gi)jooke noorpaari eelarvest. Noorpaar on aga kindlasti Ă”nnelik. MĂ”nda aega. Ja kui vaadata statistikat, siis on see aeg ikka ĂŒpriski lĂŒhike – “kuni surm meid lahutab” kestab keskmiselt 8,7 aastat. (Allikas: http://www.news.com.au/national-news/average-length-of-time-from-marriage-to-separation-is-now-87-years-study-reveals/story-e6frfkvr-1226117201779)

Abiellumine on muutunud  omamoodi majandusliku ning ĂŒhiskondliku staatuse tĂ”estamise viisiks (tĂ€nud Hollywoodile). Kuna selle uhkus, toredus, ĂŒlespuhutus on tĂ”usnud esiplaanile, on tagaplaanile jÀÀnud selle tegelik olemus ning motiivid, mis algselt olid vahetult seotud usklikkusega. Tore nĂ€ide meie usuleigelt kodumaalt: 2011. aastal sĂ”lmiti 5499 ning lahutati 3099 abielu (Allikas: http://www.stat.ee/34272).

Samas, vaadates pea pool sajandit abielus elanud vanavanemaid on vĂ”imatu öelda, et abielu on tĂŒhi ning vananenud nĂ€htus. Ju siis ametlik paber, kus mĂ”lema osapoole allkiri all on, loob sooja  kindlustunde, mille poole pĂŒĂŒdlemine on inimloomuse osa.

 

Kristina Posnograjeva

29.04.2013

Kumm viliseb ja mootor mĂŒriseb

uke_1

See kĂ”ik toimus 25. aprillil, ĂŒhel pĂ€ikesepaistelisel kevadpĂ€eval lennujaama aia taga. Teel koolist koju ergastas mĂ”istust kevadhĂ”ng, mis tungis ninna, kui bussipeatusest koju kĂ”ndisin. TĂ€itsin kĂ”hu helikiirusel toiduga ning lĂ€ksin keldrisse, istusin ratta selga ja juba olingi teel Tallinna lennujaama poole. Olles peaaegu kohale jĂ”udnud, mĂ€rkasin ĂŒht Estonian Airi vĂ€ikelennukit Ă”hku tĂ”usmas. Seda vaadates oleksin peaaegu vastu tĂ€navaposti sĂ”itnud.

uke_2

Lennukid on ĂŒhed Ă€gedad asjad ikka, eriti vapustav on see heli, kui lennuk parasjagu kiirendusrajal hoogu vĂ”tab, et taeva poole söösta. Need massiivsed elukad pakuvad sajaprotsendilist naudingut nii silmadele, kĂ”rvadele kui ka minu fĂŒĂŒsilisele ning vaimsele kehale.

uke_3

Pildid tehtud hĂŒppasin ratta selga ja panin tuhatnelja kodupoole. Juba tĂ€na, 29. aprillil kordasin seda rattasĂ”itu. Pole ime, et sĂ”brad mind aeropervoks kutsuvad.

uke_4

Uudistest vÔib lugeda, et Estonian Airil lÀheb halvasti, kuid Ônneks fotogeensust need lennukid veel kaotanud ei ole. 

 

Kevin Uke

29.04.2013

Kolme kombitsaga lehmi röövimas ehk UFO-d meie pÔldudel

Kas me oleme siin maailmas ĂŒksi? Arvestades universumi skaalasid ĂŒletavaid suurusi on ĂŒsna kindel, et kuskil peab leiduma elu. Lisades sinna juurde veel multiversumi teooria, mis vĂ€idab, et igal teelahkmel elus tekib uus paralleeluniversum, vĂ”ime suhteliselt kindlalt vĂ€ita, et peale meie sini-rohe-kollase-valge kera on kuskil mujal veel elu, millest me lihtsalt ei pruugi teada.

Kahtlusi vĂ”ib tekkida pigem selle tulnukrassi vĂ”imes rĂ€nnata meie planeedile ja nende motivatsioonis seda teha. Inimkonna ajajĂ€rk on olnud maa kogu arenguloos tĂŒhine osa, enamikust on sellel keral domineerinud mikroskoopilised ainuraksed. Inimkonna osa on vĂ”rreldav ĂŒhe peatĂŒkiga raamatust kui kogu Maa ajalugu on Rahvusraamatukogu. Seega tuleb kahelda, kas meie sĂ”brad on arenenud kaugemale ainuraksetest organismidest, rÀÀkimata nende vĂ”imest ehitada kosmoselaev, mis on suuteline reisima ĂŒhest Linnutee otsast teisesse.

Mida on maal pakkuda, mida kuskil mujal ei leidu? Kas see on mĂ”ni maavara? Vaevalt. KĂ”ike mida leidub meie planeedil, leidub ka mujal planeetidel ja seda veel suuremates kogustes. Mendelejevi tabel on universaalne. Ja pealegi, milleks valida planeet, kus on mingid tĂŒlikad pĂ”liselanikud oma looduskaitse seadustega? Kas meie olemegi erilised? Vaevalt. TĂ”enĂ€oliselt on keegi universumis, kes on meist igal alal parem ja kellel pole probleemi liiga rasvase toidu lembusega ja kes ei ole pidevalt sĂ”jajalal omavahel.

Filmides tulevad tulnukad tihti looma meiega kontakti, kuid minul on alati tekkinud kĂŒsimus – miks? Kui meid eristab ĆĄimpansisist umbes 1% DNA-st ja ometi oleme meie selle planeedi valitsejad ja nemad… noh ahvid, siis milline nĂ€eb vĂ€lja liik, kes on omakorda meist samal hulgal edasi arenenud? AstrofĂŒĂŒsik Neil deGrasse Tyson usub, et sellise liigi esindaja suudaks teismeliseeas lahendada kĂ”ik meie suuremad teadus mĂŒsteeriumid.  Milleks peaks selline tulnukrass astuma meiega dialoogi? Meie, kes me torkame juhet USB auku ikka kolm korda, loeme elu24-ja ja nemad, kes rĂ€ndavad mööda galaktikaid valguskiirusel. Minu jaoks ainuke tĂ”eliselt loogiline pĂ”hjus on puhas teaduslik huvi. Nii nagu meie bioloogid satuvad ekstaasi uue mardika avastamisel, nii vĂ”iks sattuda hĂ€mmingusse ka tulnukast bioloog meid nĂ€hes.

Kahtlen sĂŒgavalt, et UFO-d on kunagi leidnud aega ja tahtmist, et kĂŒlastada meie kolkakĂŒla. Pigem arvestades sĂ”jatehnoloogia arendusse kulutatud ressursse, tuleks tundmatute lendavate objektide pĂ€ritolu otsida pigem Pyongyangist, kui planeedilt Nibiru.

Karl Normak

29.04.2013

Kunsti abil alateadvust kompimas

k9

 

Autori looming varasemast perioodist, kui ta veel mÔelda tavatses

Me Ă”pime kĂŒll koolis kĂŒsima ning leidma vastuseid, saame kaasa loogilise mĂ”tlemise ning vĂ”ime teha jĂ€reldusi, kuid kogu see kompott vĂ”ib ĂŒhel hetkel juhtmed nii sassi keerutada, et neid hiljem lahti saada… noh… edu sellega. Kuid Ă”nneks on olemas veel nii ĂŒht kui teist, mis sellest neetud umbpudrumĂŒlkast abikĂ€ena meid vĂ€lja sikutab. Muusika, kirjanduse ning muude loovate kunstide kĂ”rvalt on parimaks neist minu jaoks maalikunst.

Maalikunst – miski, mis lubab igaĂŒhel mĂ€ngida jumalat tĂ€pselt niipalju, kui igal indiviidil selleks isu on ning rohkemgi veel. Pole ju olemas vĂ”imsamat tunnet kui luua midagi, mida iganes sa tahad, ette kujutad ja millest unistad ning vajaduse korral oma looming, oma maailm, oma mĂ”tted ja fantaasiad vaid hetkega hĂ€vitada ja maatasa teha.

Tahes tahtmata on meie kĂŒlmas pĂ”hjamaises kliimas inimesed kinnisemad ning pahuramad kui lĂ”unas (jah… tean, kohutav ĂŒldistamine) ning eelmainitud mĂ”ttekriis mĂ”jub mĂ”nele meist lausa hĂ€vitavalt. Siinkohal tulevadki kunstid appi. Teha midagi mitte mĂ”eldes, lasta end vĂ€ljendada vaid alateadvuse mĂ”jul ja seda kĂ”ike tĂ€ielikus naudingus – ĂŒks suurepĂ€rasemaid tundeid ning kosutusi vaimule. Niimoodi maalides vĂ”i luues ĂŒkskĂ”ik millist kunsti avastaks meist igaĂŒks enda kohta paljut, isegi rohkemat kui tahaks vĂ”i lootnud oleks.

 

Sander Varbla

 

 

29.04.2013

Minu rollid lÀbi video

Ôis_bemm

Eile sai klippidega algust tehtud. LĂ”igun kaadrid, kuidas autoga poodi lĂ€ksin (ĂŒle pika aja sain jĂ€lle BMW’ga sĂ”ita!!) ja sealsed shoppamise klipid jĂ€id pĂ€ris sujuvad. Tahtsin ka kooki juba kĂŒpsetama hakata, aga tuli vĂ€lja, et kĂŒpsetuspaber oli otsa saanud. Niisiis tegin selle asemel TV vaatamise koha. Alguses ei tulnud ĂŒhtegi ideed, mis oleks pĂ”nev film, kuid kuna Expendables 2 oli kunagi alla tĂ”mmatud, tegin sellest ĂŒhe pika 8 mindase filmivaatamise. Suht naljakas oli seda algust vaadata- eriti see, kus nad koti Schwarzenegger’i peast Ă€ra tĂ”mbasid. Sellega lĂ”ppes esimene pĂ€ev, mis tuli tĂ€itsa norm.

TĂ€na tĂ”otab tulla jĂ€rgmine tegus pĂ€ev. Peale kooli koju, ema tĂ”i arvatavasti kĂŒpsetuspaberi ka. Kokkamisest tuleb pĂ€ris pikk  klipp, mille videosse panna. Eriti hea on see, et pistan hiljem BESEERULLI ĂŒksinda nahka. Video puhul on see kindlasti kĂ”ige mĂ”nitavam koht teistele vaatajatele, sest see on ulme hea kook. No jah, seda teavad ainult need, kes seda muidugi varem munchinud on!

Plaanis on panna videosse varem tehtud klippe BMX’st.  Need on nii koomilised, loodetavasti ajavad need kaadrid Olegi naerma. Vb panen mingit muud sporti ka sinna sisse, aga ĂŒldjuhul sellest peaks vast piisama v.a ĂŒks klipp, mille tegevus jÀÀb ĂŒllatuseks 😉

Igatahes, kui tĂ€na ei jĂ”ua, siis ehk homme jĂ”uan selle video kokku panemisega alustatud, sest neljapĂ€evaks peab sellega ju valmis saama. Kokkumonteerimine vĂ”tab pĂ€ris kaua aega ja eriti selle ĂŒleslaadimine. Pole veel kindel, kas rÀÀgin venekeelse jutu videosse vĂ”i tunnis kĂ”rvale, eks paista. Terve kolmapĂ€ev aega teha.

See you later alligaator!

 

Markus-Erik Õis

29.04.2013

Avastusi tÀis Saksamaa

eliise_1

Pilt: Reisi teekond

Veetsin oma  2012. aasta suve Saksamaal reisimas. KĂŒlastasin Berliini, Frankfurti, Göttingeni, Kölni, Bonni ja teisi ilusaid linnasid. Minu retk algas sellega, et istusin Tallinnas bussile ning loksusin 2 pĂ€eva sĂ”ites lĂ€bi LĂ€ti, Leedu ja Poola. JĂ”udes lĂ”puks Berliini, oli vĂ€he aega, et vaadata ĂŒle tĂ€htsamad vaatamisvÀÀrsused. Rahvastik Berliinis oli vĂ€ga kirev. Leidsin suure vaevaga ĂŒles ka Berliini mĂŒĂŒrijupi, mis oli alles jĂ€etud mĂŒĂŒri lĂ”hkumisel ning nĂ€gin Ă€ra ka kuulsad Brandenburgi vĂ€rvad.

Edasi sĂ”itsin rongiga Göttingengi, kus veetsin poolteist nĂ€dalat. Göttingen on traditsiooniderohke linn.  Imelikuks osutus see, et sakslased iga hommik nussat söövad. KĂŒlastasin Göttingeni ĂŒlikooli ning teaduskeskust, millel on vĂ€ga kĂ”rge reputatsioon maailmas. Göttingeni pĂ”hiliseks rahvaks ongi ĂŒliĂ”pilased, sellepĂ€rast kutsutakse seda linna ĂŒlikoolilinnaks. Selle ĂŒlikooli on lĂ”petanud vĂ€ga kuulus fĂŒĂŒsik nimega Max Planck ning tema jĂ€rgi on pandud teaduskeskusele nimi. Göttingen on selline armas ja nunnu linn, mis jĂ€ttis vĂ€ga positiivseid emotsioone. Inimesed on sĂ”bralikud ning alati abivalmis. Autosid vĂ€ga palju ei liikunud, sest enamik inimesi sĂ”itsid jalgratastega. VĂ”ib-olla isegi sooviksin siin tulevikus Ă”ppida ning elada. Huvitav oli Göttingenis leida prĂŒgikasti kĂ”rvalt tĂ€itsa uusi saksa-inglise sĂ”nastikke. Raske oli neid sinna vanapaberiks jĂ€tta.

Eliise_3 eliise_2

Pilt: Göttingeni vanalinn pÀeval ja öösel.

Kolmandaks linnaks, mida kĂŒlastasin, on Bonn. Bonn on tĂ€iesti vastand Göttingenile. Esmamulje ei olnud nii positiivne. Linn ei paistnud nii puhas kui Göttingen. Seinad olid grafitiga soditud, rahvas ei paistnud nii rÔÔmus ega sĂ”bralik, Bonnist jĂ€i veidi getolik mulje. KĂŒlastasin Deutsche Telekomi peakontorit, mis on Saksamaa telekommunikatsioonifirma. Seal nĂ€idati mulle vĂ€ga salajaseid tulevikutehnika avastusi, kahjuks pilte teha ei lubatud. NĂ€iteks saad nutitelefoni ĂŒhendada autoga ning öelda, et ta sul kohvi kodus valmis keedaks samal ajal kui sa töölt koju sĂ”idad. KĂ”ik on automatiseeritud ning nutitelefonidega ĂŒhenduses.

Eliise_4 Eliise_5

Pilt: Kölner Dom ja vaade ĂŒlevalt.

Neljandaks sĂ”itsin rongiga Kölni, kus tahtsin nĂ€ha vĂ€ga kuulsat Kölni katedraali. Mul jĂ€i suu ammuli, kui ma seda nĂ€gin. See on vapustav, mida kĂ€tega on vĂ”imalik teha. PĂ€rast kölni sĂ”itsin Heidelbergi, kus asub Euroopa ĂŒks kuulsamaid ja parimaid meditsiinikoole.

 

Eliise_6

Pilt: Heidelberg

Üldiselt on Saksamaa linnad tĂ€is armsaid punaste katustega vanaaegseid maju, kus tihti vĂ”ib nĂ€ha pĂ€ikesepaneele. See nĂ€itab nende inimeste suhtumist keskkonda. Mööda kiirteid sĂ”ites vĂ”ib tihti nĂ€ha kaugel silmapiiril tuulegeneraatoreid. LĂ”una-Saksamaal vĂ”ib nautida loodust, mĂ€gesid ning vanaaegseid losse. PĂ”hja-Saksamaal vĂ”ib nautida vĂ€ga modernseid linnu.  LĂ”puks sĂ”itsin Frankfurti, et lennukiga tagasi kodumaale lennata. See oli ĂŒks meeldejÀÀvaim suvi.

 

Eliise Leismann

29.04.2013

Margus Hundi American dream

hunt_lootus

Margus Hunt sooritamas rÔÔmumöiret. Foto: Matthew Visinsky  

Kui Margus Hunt 6 aastat tagasi Ameerika Ühendriikidesse sporti tegema lĂ€ks, oli ta ĂŒks maailma andekamaid kettaheitjaid ning kuulitĂ”ukajaid. Ta oli Ă€sja vĂ”itnud juunioride MM-il kolmepĂ€evase vahega mĂ”lemalt alalt kuldmedali. Eesti rahvas oli Hundist vaimustuses ning kĂ”ik mĂ€rgid nĂ€itasid, et 2012. aasta Londoni olĂŒmpiamĂ€ngudelt vĂ”ib oodata Karksi-Nuia mehelt suuri tegusid. Paraku ei kulgenud Hundu (tema hĂŒĂŒdnimi) karjÀÀr enam nii sĂ€ravalt edasi. Loodetud arenguhĂŒpe jĂ€i tegemata ning 2009. aastal aegus Hundil ka Dallase ĂŒlikooli poolt makstav stipendium. Mees pidi hakkama mĂ€ngima ĂŒlikooli eest ameerika jalgpalli, sest ainult sellisel juhul soostus Southern Methodist University pikendama stipendiumi, mis oli vanas rahas pea pool miljonit krooni. Edasine on juba ajalugu. Hunt kerkis kiiresti vĂ”istkonna ĂŒheks pĂ”hitegijaks ning pĂŒstitas ĂŒlikooli rekordi blokeeritud visete kategoorias. 2011. aastal loobus mees lĂ”plikult kergejĂ”ustikust ning pĂŒhendas end tĂ€ielikult ameerika jalgpallile.

2013. aastaks on siililegi selge, et Hundu tegi vaieldamatult Ă”ige otsuse. Ta hakkab mĂ€ngima kĂŒmnete miljonite ameeriklaste unelmate liigas NFL-is, kus mĂ€nge kĂ€ib staadionil vaatamas keskmiselt 70 000 inimest.  VĂ€he sellest, reede öösel sai temast Eesti enimtasustatud sportlane. Hunt sĂ”lmib selle kuu jooksul lepingu, mis peaks talle hinnanguliselt sisse tooma nelja aasta eest 5 miljonit dollarit, millele lisanduvad kindlasti ka kĂ”iksugused sponsorlepingud ning muud lisatulud. 25-aastane Hunt on hea nĂ€ide sellest, et vĂ€iksest Eesti kĂŒlast on vĂ”imalik jĂ”uda USA spordimaailma absoluutsesse tippu. NFL-i hooaeg algab sĂŒgisel ning jÀÀb ĂŒle vaid loota, et Hunt teeniks klubis korralikult mĂ€nguaega ja laoks debĂŒĂŒthooajal korraliku nurgakivi oma edasiseks karjÀÀriks ameerika jalgpalli profiliigas. Pöidlad pihku!

 

Sander Lootus

29.04.2013

Valguskiired garaaĆŸi nurgast

Suvi ja soojad ilmad on kohe ukse taga. Mina ja ilmselt ka kĂ”ik ĂŒlejÀÀnud mehepojad on tĂŒdinenud pimedatest garaaĆŸi nurkadest. Meie ainus soov on lĂ”puks ometi ajada oma masinad tĂ€navatele, et neid seal linnarahvale tutvustada. Inimestel on palju eelarvamusi ja halvustavaid kommentaare meie tegevusele. Meie vastu mĂ€ngivad ka pidevalt meedias kajastatud krimiuudised.

Masinatest lĂ€hemalt. Juba aastaid tagasi mĂ”istsin, et tĂ€iskasvanuks saades peab mul auto istumise all olema. Samuti sain aru, et eputada emme vĂ”i issi autoga pole ka kuigi mĂ”istlik. Seal jĂ”udsin jĂ€rgmise tĂ”demuseni. Auto peab olema stiilne, unikaalne, vĂ”imekas ja pilku pĂŒĂŒdev. Seda kĂ”ike pakuvad mulle masinad, mis on toodetud 1970-80ndatel. Oma postituse lĂ”petan siinkohal garaaĆŸiukse avamisega.

bemm_suurorg

 

 

Kristjan Suurorg

29.04.2013

Rattad kÀima!

Mis oleks parem rattahooaja algus kui Tour d’ÖÖ ĂŒhistuur Tallinna tĂ€navatel, mis tuletab nii elavalt meelde loendamatuid soojasid suveöid, mis on möödunud vanalinna tĂ€navaid mööda linnulennul kulgedes? Jah just, on viimane aeg anda niigi hilja peale jÀÀnud suvele avapauk, seega otsigem raamid vĂ€lja, pumbakem kummid tĂ€is ja kruvigem korvid ette: mĂ”nusalt sportlik suvetransport on terve talve seda hetke oodanud! Minu pisike vapper abimees kĂ”lab kĂŒll kui viimaseid hingetĂ”mbeid ahmiv uppuja, kuid trotsides seda ja ligi hiilinud kevadkĂŒlmetust kavatsen siiski endale rattad alla sĂ€ttida ning suvefiilingust varakult osa saada. Öeldakse ju, et alguses ei saa vedama, pĂ€rast enam pidama.. Kaua need hollandlased seda rattariigi tiitlit ikka endale hoida jaksavad, vĂ”tame sappa!

ratas_KĂ€tliin

 

Pildil veidi inspiratsioon otse Amsterdami sĂŒdamest

KĂ€tliin Lember

29.04.2013

Kuuba – Sotsialistlik heaoluriik

Kuuba on vĂ€ga omanĂ€oline riik, kuigi ma olen kĂŒlastanud mitmeid maailma riike pole ma midagi sellist veel nĂ€inud. OmapĂ€rad algavad juba Mehhiko lennujaamas, kust me Kuubale lendame. Meie lennukil on laest ĂŒks paneel lahti tulnud, kogu meeskond ĂŒritab seda ĂŒhekaupa parandada, ebaĂ”nnestunult. SeejĂ€rel soovitatkse katkise paneeli all istuval reisial lihtsalt katkist paneeli mitte noppida, et see uuesti alla ei kukuks. Sellega omapĂ€rad ei piirdu, esimest korda elus pean ma turvakontrolli lĂ€bima ka pĂ€rast lennukist vĂ€ljumist. Lisaks sellele on lennujaamas ka tervisekontroll, kus kaks valges kitlis tĂ€di vaatavad ega sul tĂ€isid ei ole, seda kontrolli Ă”nnestub mul Ă”nneks vĂ€ltida. Omamoodi naljakas oli lennujaamas ameerika turistide jĂ€rjekord valuutavahetuspunktis, kui samalajal oli kĂ”rval tĂ€iesti vaba pangaautomaat. See tulenes muidugi USA embargost Kuubale, mis tĂ€hendas ka seda et Kuubal ei saanud kasutada USA pankade pangakaarte.

Saades lĂ”puks kĂ”igist kontrollidest lĂ€bi otsustasime me lennujaamast takso vĂ”tta, et hotelli sĂ”ita. KĂŒsisime taksode kohta lennujaama turistiinfost, sealne ametnik kutsus kuskilt oma sĂ”bra kes oli meid kohe lahkelt nĂ”us ĂŒsna mĂ”istliku summa eest hotelli Ă€ra viima. JĂ€rgmine ĂŒllatus tabas meid, kui me jĂ”udsime oma takso juurde, tegu oli vana Ladaga. Mu isa tabas kohe Ă€ratundmisrÔÔm, ta oli ise sellise Ladaga paarkĂŒmmend aastat tagasi ringi sĂ”itnud. Lada nagu Lada ikka, ehk suhteliselt vĂ€ike auto, seega ei mahtunud meie kohvrid kuidagi pakiruumi Ă€ra ja ĂŒks kohver anti meile lihtalt tagaistmele sĂŒlle. SĂ”it lĂ€bi Kuuba pealinna Havanna oli nagu reis ajas, umbes 20 aastat tagasi, kohati isegi rohkem. Linnaliikluses domineerisid Ladad ja 1950-ndate aastate USA autod, vahel harva juhtus nende hulka ka mĂ”ni uuem auto (10 aastat vana). Lisaks autodele meenutasid minevikku ka suured Fidel Castro kujud ja Kuuba revolutsiooni auks pĂŒstitatud monumendid. KĂ”ik linna majad olid kĂŒll vĂ€ga suursugused, aga olid ka juba ammu oma parimatest aastatest vĂ€ljas. Vaatepilt oli igaljuhul vĂ€ga huvitav ja andis mulle natuke aimu milline vĂ”is Tallinn paarkĂŒmmend aastat tagasi vĂ€lja nĂ€ha.

Hotell kus me peatusime oli Kuuba vanim ja kuulsaim, seal on aegade jooksul peatunud vĂ€ga mitmed kuulsused, nende hulgas ka Winston Churchill ja Nat King Cole. Hotell nĂ€gi vĂ€lja vĂ€ga suurejooneline,  see tunne aga kadus nii pea kui me check-in`i tegema asusime, sotsialistlikule sĂŒsteemile kohaselt toimusid kĂ”ik tegevused vĂ€ga aeglaselt ja ebaefektiivselt, kĂ”ik vormid kirjutati nummerdatud blankettidele kolm korda ĂŒmber. Seda tehti muidugi kĂ€sitsi, kuigi oli olemas arvuti, arvutist loeti ainult andmeid, mis blankettidele kirjutati. Lisaks sellele tegi mu ema ka lihtsa vea, ta lasi endast jĂ€rjekorras ette ĂŒhe vanatĂ€dikese koos oma lapselapsega. MĂ”ni hetk hiljem ilmus nurgatagant vĂ€lja ka ĂŒlejÀÀnud perekond, mis koosnes ĂŒheksast liikmest. Kui meil lĂ”puks Ă”nnestus piinarikas check-in`i protsess lĂ€bida, siis hotell oli tĂ€itsa normaalne. Umbes selline nagu vĂ”iks ĂŒhelt keskmiselt hotellilt oodata. Koristajad olid vĂ€ga sĂ”bralikud, me saime vennaga oma koristajaga vĂ€ga hĂ€sti lĂ€bi.

PĂ€rast kerget puhkust ja vĂ€sitavast bĂŒrokraatiast puhkamist otsustasime minna perega Ă”htust sööma. Me otsustasime esimsel Ă”htul turvalist teed minna ja hotelli restoranis sĂŒĂŒa, kuna me ei viitsinud tĂ€navalt restorane otsima minna. Ausalt öeldes olid toidud ĂŒsna halvad, restorani miljöö oli ka ĂŒsna nutune, odavad kaunistused ja valged plastmassist lauad ja toolid. VĂ€hemalt oli elav muusika.

JĂ€rgmisel hommikul ootas meid ees linnaekskursioon Havannas, me olime endale enne saabumist tellinud giidi, kes meile linna pidi nĂ€itama. Giid oli vĂ€ga sĂ”bralik ja rÔÔmus, ta rÀÀkis meile Havannast ja elust Kuubal. Me kĂŒlastasime ĂŒhe revolutsioonieelse hispaania kaupmehe maja ja kĂ”ndisime ringi Havanna vanalinnas. Havannal on vĂ€ga ilus vanalinn, mis on osaliselt ka korda tehtud, osaliselt aga ĂŒsna lagunenud. Linnas ringi kĂ€ies saime aru milline on kuuba inimeste elu tegelikult, nĂ€iteks saavad Kuubal riigiametnikud palka ainult 170 USD kuus. KĂŒlastasime erinevaid vanaaegseid poode ja muid vaatamisvÀÀrsusi. Ekskursiooni lĂ”puks juhatas giid meid restorani, kus olid jĂ€lle ĂŒsna halvad toidud.

PĂ€rast ekskursiooni lĂ”ppu otsustasime kĂŒlastada revolutsioonimuuseumit, mis oli elamus omaette. Kohe alustuseks oli muuseumi ees tank, mille kĂ”rval oli foto ja kirjeldus kuidas Fidel Castro isiklikult selle tangiga imperialistid Kuuba revolutsiooni ajal purustas. Sarnases vĂ”tmes oli ka kogu ĂŒlejÀÀnud muuseum, eksponaadid olid vĂ€ga omapĂ€rased, tihti oli eksponeeritud mĂ”ne suure valitseja saapaid vĂ”i relvu. Juttu oli ka sellest kui edukas Kuuba praegu oleks, kui imperialistide spioonid pidevalt neid ei saboteeriks.

kuuba_silt

Lisaks revolutsioonimuuseumile kĂŒlastasime ka Kuuba kunstimuuseumit, mis erinevalt natuke hĂ€irivast revolutsioonimuuseumist oli tĂ€itsa tore. Kuubal on vĂ€ga andekad kunstnikud. Õnneks ei ole Kuuba peamiseks kunstivooluks kujunenud sotsrealism, seega olid kunstiteosed ka huvitavad. Korraks tekkis isegi mĂ”te Ă”htul Kuuba rahvuslikku balletti kĂŒlastada, aga see jĂ€i siiski tegemata.

PĂ€rast poole pĂ€evast linnas ringi tuuritamist lĂ€ksime me tagasi hotelli, kus meil Ă”nnestus internetiĂŒhendus hankida, see oli kĂŒll piinavalt aeglane, aga siiski olemas. Muidugi kaasnes internetiga ka tĂ€iesti ootamatuid probleeme, nĂ€iteks kui mu isa ĂŒritas internetis krediitkaardiga mingi teenuse eest tasuda sai ta veateate, et viibib autoriseerimata riigis ja ta konto blokeeriti. Samas rÀÀkis giid meile, et Kuubal on endale koju internetti vĂ”imalik tellida ainult vĂ€ga vĂ€hestel inimestel ja neilgi on see vĂ€ga aeglane vĂ”i ei tööta ĂŒldse.

Teise pĂ€eva Ă”htul tundsime me ennast juba natuke julgemalt ja otsustasime Ă”htust sĂŒĂŒa vĂ€ljaspool hotelli, see maksis meile muidugi valusalt kĂ€tte. Peaaegu koheselt pĂ€rast hotellist lahkumist ja mĂ”istmist et me oleme ĂŒsna eksinud lĂ€henes meile ĂŒks noorpaar. Nad pakkusid alustasid meiega justkui muuseas vestlust, kasutades ajendiks seda, et ma ristmikul peaaegu koera peale astusin ja auto alla jĂ€in. Muidugi kĂŒsisime me neilt, ega nad lĂ€heduses mĂ”nda head söögikohta ei tea, tuli vĂ€lja et teadsid kĂŒll ja olid meid lahkesti nĂ”us sinna ka juhatama. Koht tundus kĂŒll natuke kahtlane, aga kui kohalikud kiidavad, siis tavaliselt on tegu ĂŒsna hea kohaga. Toidud olid muidugi jĂ€lle ĂŒsna halvad, aga sealjuures veel ĂŒsna kallid ka. Meie kĂ”rvallauas istus meiega ĂŒsna sarnane seltskond, arvatavasti turistid kuskilt Euroopast. Lihtsalt huvi pĂ€rast kĂŒsisime neilt, kuidas nemad sellise nurgataguse restorani ĂŒles leidsid, tuli vĂ€lja et tĂ€pselt see sama noorpaar oli ka neid kohale juhatanud. Kuubakad on selles turunduse asjas pĂ€ris head.

TĂ€iesti uuele tasemele lĂ€ks aga asi siis, kui meie kĂ”rval lauda istus seltskond Hispaaniast, kuidagi muuseas juhtusime nĂ€gema nende menĂŒĂŒd, mis erinevalt meie omast oli Hispaania keeles, aga oli veel ĂŒks erinevus. Nimelt olid selles menĂŒĂŒs kĂ”ikide toitude hinnad tĂ€pselt KOLM korda odavamad kui meie menĂŒĂŒs. Muidugi mĂ€rkas seda, et me hispaanlaste menĂŒĂŒd vaatasime ka restorani peakelner (vĂ”ib-olla oli ta omanik, ise ta vĂ€itis et omanik on keegi teine). Ta suutis kohe vĂ€lja mĂ”elda ka vabanduse kuidas hispaanlased on nende restoranis juba kolmandat korda ja saavad seetĂ”ttu allahindlust.

Teel tagasi hotelli ĂŒritas jĂ€rjekordne noorpaar meid kuhugi klubisse meelitada, seekord olime me Ă”nneks juba targemad ja vĂ€ltisime seda lĂ”ksu.

JĂ€rgmisel pĂ€eval lendasime me juba tagasi Mehhikosse. PĂ€rast neid paari pĂ€eva saan ma oluliselt paremini aru milline vĂ”is olla elu NĂ”ukogude okupatsiooni ajal. Mulle jĂ”udis kohale see, kui suur jĂ”ud on propagandal ja ma nĂ€gin oma silmaga seda kuidas inimestel pole raha sĂŒĂŒa osta vĂ”i nĂ€iteks seda kuidas inimesed ei saa autosid osta, kuna neil pole selleks luba. Sellest hoolimata on inimesed ikka Ă”nnelikud ja rÔÔmsameelsed, mis ongi minu jaoks kĂ”ige suurem mĂŒstika. Ma ise kĂŒll nii rÔÔmus ei suudaks sellises riigis elades olla. VĂ”ib-olla nad pole lihtsalt kunagi midagi muud kogenud.

LĂ”ppkokkuvĂ”ttes vĂ”ib öelda, et reis Kuubale oli vĂ€ga hariv, aga tagasi minna sinna kĂŒll vĂ€ga ei taha. Mulle isiklikult meeldib demokraatlikus ĂŒhiskonnas palju rohkem elada ja nad ei oska sĂŒĂŒa teha.

ladajachevi

Kuuba kaks peamist autotĂŒĂŒpi.

 

majadĂŒlevaltpeavĂ€ljak

Havanna vanalinn, ĂŒlevalt ja Havnna vanalinna keskvĂ€ljak.

 

Aleksander Parelo

29.04.2013