Nutt
Eile ma koolis ei käinud. Ei – mitte sellepärast, et esmaspäevad ĂĽleĂĽldiselt ei meeldi mulle, vaid seepärast, et see kaheeurone suur grillburger sealt “Keemia” bussipeatuse putkast ei mõjunud mu seedimisele kõige paremini. Olen mitme klassivenna käest Facebooki vahendusel kuulnud, et homseks(tegelikult juba tänaseks, sest kell on ĂĽle kesköö) on vaja klassiblogisse kirjutada mingisugune postitus. 100 sõna; tahvel oli märksõnasid täis, aga umbes kirjuta, millest tahad. Nii ma siin siis istun käsuga, et kirjuta postitus millest tahad. Ă„kki sellest samast burgerist ja kuidas see maitses? Ă„kki sellest kuidas mu laua peal olev arvuti, nutitelefon ja 19tolline LCD ekraan, mille taha on ĂĽhendatud Playstation 3 on terve tänase päeva mu õppetööd häirinud ja ma ei suuda midagi selle probleemiga ette võtta? Olen ju kĂĽll varem ajaveebidesse postitusi kirjutanud, aga praegu ei ole ĂĽhtegi mõtet.
Lähen loen, mida teised on kirjutanud…
Laua peal olev nutitelefon. Vot see minu kallis ja ustav abiline hetkel ei tööta ning viimased kaks päeva olen kasutanud kümneeurost lutsu, mis isa mu nooremale vennale ostis, kui too kaks nädalat ilma elektroonikata koduarrestis istus. Jube telefon. Esiteks on äratuskell nii vali, et ärataks kaks maja eemal elava 80-aastase vanaproua ka üles, kui ta juba kell 6 hommikul oma maja ees ei riisuks. Teiseks, ainuke meelt lahutav funktsioon on raadio, mida saab kuulata, kui mingid eriti ebamugavad kõrvaklapid telefonile taha ühendad, sest teised kõrvaklapid lihtsalt ei ühildu. Kuigi tegemist on Nokiaga, puudub isegi legendaarne ussimäng ja telefonis olevad mängud on mu vend selle kahe koduarresti nädala jooksul nii nö läbi teinud, et neid pole mõtet enam mängida. Rääkimata sellest, et klahvidel trükkimine on jube tüütu ja puuduvad rakendused nagu Facebook, Twitter, Instagram jne. Kuhu ma oma jutuga jõuda tahan?
Ilmselt mõtlevad teised nii noored kui vanad selliste telefonide omanikud, et ma olen ikka täielik idioot ja suudan iga asja ĂĽle tohutult vinguda. Mine osta elu ja nii edasi! Eks see nii olegi, aga ma arvan, et ma pole ainuke. Usun, et enamus nutitelefonide omanikud oleksid tohutult pettunud, kui nende poole tuhande eurone nutitelefon katki läheks ja nad peaks teatud ajaperioodi vältel sellist panni kasutama. Järelikult ei peegelda minu reaktsioon mitte minu suhtumist, vaid tänapäeva noorema generatsiooni oma. Nutitelefonid ja muud igasugused nutitelefonid on hakanud meie elu nii tugevalt mõjutama, et need on saanud meie elu osaks. Need on justkui saanud millestki kellekski. Kellekski, kes aitavad meil internetist kõige raskematele kĂĽsimustele vastused leida, kellekski, kes lahutavad meie meeli igavatel bussisõitudel, kellekski, kelle kaudu me oleme oma sõprade ja tuttavatega 24/7 ĂĽhenduses. Nokia – connecting people. Selle telefoni kohta seda kĂĽll enam öelda ei saaks.
Kuigi tegelikult on need nutitelefonid ĂĽhed äärmiselt kasulikud vidinad, on ikka natuke kurb vaadata, kuidas koolis istuvad neli klassikaaslast ĂĽhel pingil ja kõigi pilgud ja mõtted on klammerdunud telefonidesse. Või kuidas noorte õppeedukus langeb, sest nagunii keskendutakse telefoni piiksumisele ning sellevõrra vähem probleemile, mis vaatab vastu matemaatika koduses ĂĽlesandes. Mis saab silmast silma suhtlemisest tulevikus … ei oska öelda.
Robert Parelo
© 2024, 129b