<3 Singapur <3 : algus
Imesid juhtub harva.
Nüüdseks pisut enam kui kolm kuud tagasi, veetsime me Ukuga unustamatu nädala teisel pool maakera teadust tegemas. Vaatamata veerandaastasele (ülipingelisele) vahele, on õnnelikud mälestused veel ahjusoojad ning jagamist ihkavad.
Täpselt 7 jahedat kuud tagasi kutsus õppealajuhataja meid Ukuga ülimalt informatiivsest  füüsika tunnist enda kabinetti, et anda edasi tähtis teadaanne. Nimelt, et just meie oleme valitud Eestit esindama Singapuri, noorte teadusfoorumil. Mõned formaalsused, kooli tubli veenmisvõime ja nii see pall veerema läkski.
Esmalt, kerge ettekujutuse loomiseks, paar sõna linnriiksaarest, kuhu meid saadeti
TÜÜPILINE SINGAPUR:
- Nätsu närimine on seadusega keelatud.
- SĂĽĂĽakse pulkade ja LUSIKAGA. (selliseid asju nagu nuga ja kahvel ei eksisteeri)
- Majad on seinteta.
- Kõikides inimestes voolab liliputtide veri (Vaene Uku…)
- Bussides valideeritakse sõitu 2 korda (Võtke eeskuju!)
- Piimaninade kindel surm (Kohupiim ja keefir on tulnukad)
- Inglise keel, mis kõlab hiina ja malaisia keele sümbioosina
- Tee piimaga (Ebaoriginaalne? Uskuge mind, isegi inglased pole sellised musta tee, piima ja mingite umbmääraste mustade kummipallikeste kokteili fanaatikud kui nemad.)
- Ühest RIIGI otsast kulub teise otsa sõitmiseks kõigest 1 TUND. (Võrdluseks: ma sõidan tavaliselt mööda Eesti kõige modernsemat põhimaanteed mööda kooli 45min)
- Terve linn on nagu üks suur bioloogiaõpetajate paradiis.
- Soe looduslik dušš on garanteeritud (Kuiva ilmaga võtab märgumine sama palju aega)
Ja mõned ootused/lootused/eesmärgid enne reisi algust (mis olid 100% täidetud):
- Esindada Eestit +
- Leida uusi sõpru +
- Suurendada enda huvi loodusteaduste vastu +
- Laiendada silmaringi +
- Muutuda avatumaks, julgemaks ja tolerantsemaks +
- Praktiseerida inglise keelt +
Mis seal ikka, asume asja juurde…
Reede 18.01.2013
Kell oli 7 hommikul kui äratuskell mind magusast unest äratas. Eelnev õhtu oli pika peale veninud, ning mitmed asjad pakkimata jäänud, ka elektroonika vajas laadimist. Täpselt kell 10.30 istusime jääkülma autosse ja põrutasime lennujaama. Kui päris aus olla, siis ma ei olnudki nii elevil kui ootasin. Lennujaamas passimine kustutas aga viimsegi elevussädeme. Algas lõputult pikk  kohalesõit. Meie lennumarsruut oli järgnev: Tallinn-Kopenhaagen, Kopenhaagen-Istanbul, Istanbul-Singapur.
Mäletan, et iga peatusega läks ilm aina hullemaks (Kui Tallinnas oli ilm selge ja väga külm (~-10), siis Kopenhaagenis lisandus sellele ka tuul ning Türgis sademed.) ning internet võimatumaks (Ega minusugune fesarisõltlane ju ilma ei saa… paraku). Kuid vaatamata sellele leevendasid Kopenhaageni hiiglaslik lennujaam ning Istanbuli tasuta maiustused hilinenud lendudest põhjustatud tüdimustunnet.
Laupäev 19.01.2013
Äratus kell 3 öösel, et meid toita, oli leebelt öeldes üllatav. Meeldivaks osutus see, et lisaks söögile jagati ka muud kraami ning ekraanidel jooksis määratu filmivalik. Lõpuks, 1000 aasta möödudes saabusime kauaoodatud sihtkohta.
Ärevus kasvas. Kus mu kohver on? Kes meile vastu tuleb? Mis ma tegema pean? Kuidas ma hakkama saan, kui keegi minuga rääkima hakkab? Miks ma siin olen? Küsimused takistasid hingamist, paar väljas veedetud minutit olid lämmatavalt palavad. Tsiviliseeritud „troopikamajas“ ootasid meid ees kaks väga jutukat ja sõbralikku neidu, kes lisaks meie turvalisele kohale toimetamisele viisid läbi linna kiirekskursiooni, tutvustusringi ning pommitasid meid hirmuäratava intensiivsusega kõiksugu küsimustega.
See, mis meid ees ootas, oli lihtsalt vaimustav! Selgus, et sealne õppijaskond varieerub mudilastest ülikooli tudengiteni, kohalikest välismaalasteni. Lisaks mitmele hiiglaslikule õppehoonele oli terve rida ühiselamuid ja kooliväliste harrastuste ruume, klubisid ning platse (nt. bändiruumid, jõusaal, tenniseväljakud jne).
Järgnes kiire registreerimine ning improviseeritud ringkäik ümbruskonnas. Võõra koti olemasolu toas tõendas, et toakaaslane oli juba saabunud.
Juba esimesel õhtul eraldati mind oma kullakallis Ukust ning paigutati erinevatesse töörĂĽhmadesse. Saatuse kentsakal tahtel ei olnud minu grupis mitte ainumatki  euroopa kultuuri esindajat. Lisaks singapurlastele kuulusid sinna vahvad noored Koreast, Malaisiast, Indiast ja Taist. Tunnistan, et ma pole kunagi varem nii närvis olnud, kui tol esimesel õhtul. Kujutage ette pilti, kus keset haaravat maffiamängu siseneb tuppa heledapäine, suuresilmne, eksootiline hilineja kusagilt pärapõrgust nimega Estonia. Ja kõige hullem oli veel ees … ma pidin kõikide oma rĂĽhma liikmete nimed pähe taguma. Pärast ĂĽĂĽratut kultuurišokki avanes mul lõpuks võimalus toas rahuneda. Ma analĂĽĂĽsisin kuuldut ja nähtut ning mõtlesin, et järgnevate päevade jooksul ma suren…
Minu salapäraseks toakaaslaseks aga osutus armas singapurlane, kellesse oli tõsiselt raske mitte kiinduda.
Sellest, kuidas minu seiklused edasi kujunesid ja MIKS minu mulje muutus, lugege järgmises postituses.
Kristel Roots
© 2024, 129b