Surnuaed
Kõndisin täna hommikul ebaharilikku teed pidi bussipeatusesse ning sattusin mööduma surnuaiast. Ma ei tea mis selle surnuaia nimi on, aga see tundub suhteliselt hüljatuna. Sealsed hauad on samblasse kasvanud ja ka pargivahti ei tundu seal olevat, et vähemalt midagigi korras hoida. Mööda jalutades tuli tahes-tahtmata mõte, et kunagi on ka minu säilmed kuskil surnuaias. Ma saan aru, et ilus oleks lähedaste haudasid korras hoida ja külastada, aga paljud ei tee seda siiski. Peale tänahommikusi mõtteid tunnen küll, et hakkan surnutest rohkem lugu pidama, võiks ju tulevikus ka minu säilmete eest keegi hoolt kanda. Päevale andsid sellised mõtted muidugi negatiivse alguse ja sünge meeleolu säilis pärastlõunani, mil mu üksluine koolipäev otsale jõudis.
Herman
© 2024, 129a