Meie kümenda klassi lõpureis oli imekaunisse Peterburit. Reis toimus 7. juunist varahommikust kuni 9. juuni õhtuni. Reisi kohta võib öelda, et see parandas väga palju meie silmaringi, tõi kultuurilisi teadmisi ning muutis paljude ettekujutust Venemaa elust. Tagasiside oli väga positiivne: linn oli vapustavalt ilus, reis oli hästi korraldatud, giid oli väga hea suhtleja ning probleeme polnud. Kuid mida me siis tegime ja nägime nende kolme päeva jooksul?
Esimene päev algas väga vara. Kell 5:30 hommikul alustasime sõitu Peterburi suunas. Sõit kulges rahulikult, piiriületus kiiresti. Keskpäevaks jõudsime esimese suurema sihtpunktini – Peterhof. Ilm oli päikesepaisteline, nii et meie ees avanes imeline vaade töötavatele purskaevudele ning lossile. Kõige rohkem avaldas kindlasti muljet “Suur kaskaad”, mis koosnev 37 kullatud pronkskujust ning 64 purskkaevust. Samuti saime pikalt vaba aega, et tutvuda ise imelise Peterhofi aiaga. Peale Peterhofi võtsime suuna Peterburi südalinna poole ning tutvusime põgusalt linnaga. Kõige parem on seda teha sõites mööda Neeva kanaleid, nii alustasime ka meie. Saime tunniajase ülevaatliku pilgu Peterburi südalinnast veest vaadatuna ning seejärel asusime hotelli poole. Hotell ise oli väga korralik: kõik oli puhas ning ilus. Saime ka vaba aega, et käia söömas ning linnaeluga tutvumas. Kella 23.00 pidime olema hotellis tagasi ning seejärel rääkisime juttu ning nautisime rõdult vaadet. Sellega lõppes meie Peterburi esimene päev.
Teine päev algas hotelli kolmandal korrusel hommikusöögiga. Kell pool 10 pidime olema bussi juures ning algas sõit Ermitaaži. Ermitaaž on siis üks maailma kuulsaimaid ning suuremaid muuseume Pariisis asuva Louvre ning New Yorgis asuva Metropolitani muuseumi kõrval. Enne sisseminemist pidime päris kaua ootama piletisabas, meie kahjuks sadas vihma ning enamus jõudsid sisse läbimärgadena. Pärast sisseminemest saime uudistada muuseumit pea kolm tundi, algselt giidiga ning siis ise. See oli kindlasti üks reisi tipphetki ning koht, kus peab ära käima Peterburi külastades… .
3 tundi Ermitaažis veedetud liikusime edasi kohustusliku kirikuprogrammi juurde. Pideva vihmasaju ja suve kohta liiga madalate temperatuuride kiuste pidime esimese otsa teest, Ermitaažist Spasa na Krovi mosaiikkiriku juurde, läbima jalgsi. Küll kõlas aga giidi küllaltki innustav nõuanne: “Käige 10 sammu pinges lihastega ja 10 sammu lõtvadega. See on matkajate vana nipp.” Ausalt ka…kasu ei miskit. Mosaiigid ning kuulus mahapestamatu vereloik, millele kahjuks hästi ligi ei pääsenud, imetletud külastasime Iisaku katedraali. Interjööre kahjuks näha ei saanud, kuid selle pidi korvama väidetavalt parim vaateplatvorm Peterburis. Kahjuks jäi pilvise ja vihmahalli ilma tõttu suur osa ilust nägemata. Järgnes väike kuivamisaeg ja vaba aeg, mida kasutati Peterburi vanimate kaubanduskeskustega tutvumiseks, ning õhtusöök koos kultuuriprogrammiga. Õhtusöök oli küllaltki maitsev, kuid isiklikult oleksin oodanud rohkem rahvuspärasust. Niinimetatud kultuuriprogramm oli selle eest vägagi venepärane, kuid liialt ülistatud imagoga. Kõikide nende toredate juttude ja tutvustuste põhjal oleksin oodanud palju enamat. Siiski said mõned õnnelikud väljavalitud ka ise tantsunumbritest osa võtta. Pika päeva lõpetasime öises Peterburis jälgides sildade ülestõstmist. See võis vaieldamatult olla päeva ilusaim hetk.
Viimast ekskursioonipäeva alustasime lühikese metroosõiduga, mis tõesti oli LÜHIKE. Lisaks valmistas ebameeldivusi ka hommikune tipptund, mil metroo oli paksult rahvast täis. Järgnes külastus Peeter-Pauli kindlusesse ning sealsesse kirikusse, kuhu on maetud vene tsaarid, kui mõned erandid välja arvata. Samuti saime kuulda tõeliselt huvitavat Romanovite käekäigust. Edasi viis meie tee Tsarskoje Selosse vahepeatusega moodsas kaubanduskeskuses, kus kõigil oli võimalus oma magusate suveniiride varusid täiendada. Tsarsoje Selos käisime ekskursioonil, mille viis läbi inglisekeelne giid, kui seda keelt sai inglise keeleks nimetada. Giidi kohati lausa kohutava keeleoskamatuse tõttu ning ilmselge õhupuuduse tõttu lossis läks paljudel palju informatsiooni ühest kõrvast sisse ja teisest kõrvast välja. Enne lahkumist veel traditsiooniline klassipilt palee taustal ning VIIMANE VÕIMALUS suveniire osta ja pikk ummikuterohke kojusõit võis alata. Piiril tekkis millegipärast arusaamatutel põhjustel viivitus. Viimaks olid kõik bussis tagasi, minu piimatooted olid samuti jäänud piiripunktis puutumata ning filmi vaadates Tallinna poole vurades jõudis kodu järjest lähemale ja lähemale.
Lisas: Hanna 
24.06.2010 17:13
© 2010, Lend 127c