Albert Kiitam sündis 1919. aastal Kaukaasias ja veetis oma lapsepõlve Uus-Eesti külas. 1938. aasta suvel represseeriti Uus-Eesti küla, st peaaegu kõik mehed viidi ära, õnneliku juhuse tõttu oli 18-aastane Kiitam kodust ära dokumente pedagoogikakooli sisse viimas, mistõttu ta pääses ja sai kooli minna.

Vahetult pärast kooli lõpetamist mobiliseeriti ta Punaarmeesse. 1943. aasta Nõukogude valitsuse määrusega vabastati pedagoogid sõjaväest ning Kiitam pöördus tagasi kodukanti Põhja-Osseetiasse. Kuna seal oli aga elu pärast represseerimisi järjekindlalt allamäge läinud, otsustas Kiitam pärast sõja lõppu esivanemate kodumaale Eestisse minna.

Eestis alustas ta Tallinna 32. Koolis matemaatikaõpetajana. 1. septembril 1947 sai temast Tallinna 2. Keskkooli direktor ja matemaatikaõpetaja. Kuna tema direktoriks olemise aega sattus ideoloogiliste nõuete karmistumine, jäi talle heale iseloomule ja mitte kommunistlikele vaadetele vaatamata külge n-ö kooli venestaja maine. Seevastu õpetajana muutus ta õpilaste seas legendaarseks, talle pandi hüüdnimesid („Pikk” ja „Kiitam Ruudus”) ning tema õpetamisstiili meenutati kiitva sõnaga aastakümneid.

Juba 1949. aastal sai Tallinna 2. Keskkool uue direktori ning Albert Kiitam suundus tööle ENSV Haridusministeeriumi, siiski jäi ta Reaalkooli matemaatikaõpetajaks kuni 1956. aastani. Haridusministeeriumis töötas ta erinevatel ametikohtadel 1963. aastani, seejärel töötas ta mitmetes koolides matemaatikaõpetajana, kuni ta 1968. aastal suri. Albert Kiitam on maetud Tallinnasse Pärnamäe kalmistule.